Tiit Toomsalu, vasakpoolne kolumnist
Raul Rebane tänase Eesti vaieldamatu meediaguruna on kutsunud ühiskonda selgelt reageerima rünnakutele ajakirjandusvabaduse vastu. Selgelt politiseerunud konflikt teatud meediaesindajate, poliitikute ning avalikkuse põhimõtteliselt erinevate väärtuste ja vaadete vahel on oma apogee ületanud, võimaldades emotsionaalsuse asemel analüütikat.
Meediamaailma ambitsioonid Eesti nn. ”viiendavõimu” rollile, üha agressiivsemaks muutuv nn. “võitluslikkus” ühe või teise ideoloogia märgistamisel on märk muutustest ajakirjanduseetikas, ka selles keskkonnas, kus meie oleme. Kõrvuti traditsionaal-konservatiivsete ja liberaal-inimõiguslike väärtuste globaalse kokkupõrkega on meedial kaheldamatult oma roll riigi ja rahva teineteisest võõrandumisel, peavooluväärtuste maine langusel.
Siit vastasseis, hinnates nn “Tralla–Kõlvarti intervjuud” ja EKRE üleskutset ohjata meediastruktuure. Võimuambitsioonid, stiililine kolletumine ja ajakirjandusvabaduse eetiliste piiride jõhker eiramine – need on autori arvates kolm põhilist märksõna, mille üle tasub mõelda. Tegemist on seejuures mitte uue ja unikaalsega, vaid ajakirjandusvabaduse pikaajalise deformatsiooniga.
Autor leiab, et meedia võimuiha ilmestab “peavoolumeedia” ambitsioon olla valitsevate moraalsete väärtuste kandja. Eeltoodu kontekstis on märgiline äsjase arvamusliidrite lõuna teemapüstitus – “üksinduse ühiskond”.
Ene-Liis Semper: Google, Eesti Meedia, Facebook …. Kõik need suunavad meid järjest kitsamasse ringi. Hämmastav on Eesti meediagurude õigustus peavoolumeedia ambitsioonile olla „iseseisvaks võimuks”.
Raul Rebane kuulutab: “Eesti riik seisab suuresti ajakirjanduse najal … Kui see pehmeks lüüakse, võib suurem struktuur kokku kukkuda.”
Mart Kadastik: “Rahvusringhäälingut ilma olulise, erakondade ja päevapoliitika ülese mõjuta, pole lihtsalt vaja.”
Peavoolumeedia võimuambitsioonid järjepidevalt süvenevad. Ausalt paljastas need juba 12 aastat tagasi Nils Niitra: “Ajakirjandus, raadio ja televisioon on olnud filtrid hoidmaks eemal neid, kes ei tohiks oma arvamusi massitiražeerida.”
Mart Raudsaar toob nii tänasele kui ka eilsele eeskujuks ühiskonnapoliitilise laulva revolutsiooni aegse suhtlusarsenali. Võrreldes täna toimuvat “kukepoksi” tollase “klassikaga”, on vahe selgelt traditsionaalse (konservatiivse) kasuks ja pealesurutava uuenduslikkuse (liberaalsuse) kahjuks. Meedia võiks hoiduda lõhestuslikkusest, võimendada dialoogi, distantseeruda suurushullustusest olla (riigi)võimu osiseks.
Autor leiab, et vabadus infot selekteerida versus seda presenteerida on saanud kahetsusväärseks püsinähtuseks kui peavoolumeedia stiililise kolletumise näide. “Kolletumise” all pean silmas auditooriumi “ühesuunalist ajupesu”, informatsiooni selekteerimist ideoloogilis-poliitilistel kaalutlustel, “eelistatud tõdede” kinnistamist.
Viidatud “meediaguru” häbenemata kinnitab meedia õigust valida, teha lugu, anda tähendusi, sidudes ERR-i toote programmi kui “suure pildiga” tervikut. Küsin: millise ideoloogilise, poliitilise või metodoloogilise (traditsionalism, liberalism) pildi nägemist? Kas peavoolumeedial tohib olla sõltumatut nägemust või peaks ta olema põhiseadusliku “info andmise ja saamise vabaduse” toimemehhanism?
“Ajakirjandusvabadus” ei ole Eesti põhiseaduslik vabadus. Tegemist on turupõhises maailmas fabritseerunud kujutelmaga ajakirjaniku “kaupmeherollist” – õigusest vastutusvabalt otsustada, keda ja mida presenteerida, millist infovoolu lämmatada, millist õhutada. Viidatu on Eestis olnus arenguliselt “süvenev”. Tõdemuse ütles juba 1998. a. „Sõnumilehes“ häbenemata välja Sulev Valner artiklis ”Tööpartei paranoia”, leides, et vasakerakonna alternatiivnägemustel pole kohta peavoolumeedias: “Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei praegune kaal ja toetus Eesti ühiskonnas ei eelda ajalehtede esikülgedele jõudmist.”
Leian, et ajakirjanduslik vahendus on ja peab jääma neutraalseks – ajakirjanikult ei ole lugeja tellinud isiklikku arvamust, vaid arvamuse avamist. Au „Sõnumilehele“, kes võimaldas repliik-artikli, milles rõhutasin: “Tööparteil on olnud õnne rahvale meedias esineda vaid oma Kentmanni tänava büroohoonele tormijooksu tagasi lüües ja NATO-ga ühinemist kritiseerides … Meediavabadus on infoliikumise vabadus, mitte aga meediategija vabadus valida infot isikliku maitse järgi. Ka sügaval nõukogude ajal nägi trükimusta vaid riigivõimule meelepärane info. Tänapäevaseks vasteks võib pidada konkreetses väljaandes valikulist meediapoliitikat.” Martin Helme soov ERR-i nõukogu karistamiseks, aga ka nõue kallutatust demonstreerinud ERR-i ajakirjanik “eetrist maha võtta” lähtuvad samast taustast.
Autor leiab, et politiseerunud võitluslikkus on ületanud ajakirjandusvabaduse eetilised piirid. See ilmestub Johannes Tralla personaalfenomenis. Mööngem, et tegemist pole erandiga ja uue põlvkonna “kirjatsurad” peavad seda loomupäraseks. Toetusega meediagurudelt. Raul Rebane intervjueeritavana ei vasta küsimustele Postimehest kui reformierakondliku ideoloogia käepikendusest, ei hinda Martin Helme väidet ERR-i “kallutatusest”, seda, kas ERR-i ajakirjanikud on reegli vastu eksinud või ei. Aga märgistab endistest ajakirjanikest poliitikuid (Mart Luik), kes vastata üritavad. Alavääristab isegi meediaekspert Tarmu Tammerkit, kes möönab erapooletuse defitsiiti. Paneb “trallatamisele õla alla”, kuulutades: meedial peab olema õigus valida, teha lugu, anda tähendusi; ajakirjanik on ka inimene, tal on kodanikupositsioon ja maailmavaade. Seega – kui Johannes Tralla on oma “kodanikupositsioonilt paremliberaal” – siis “tuld kõigist kahuritest”. On see siis “maailmavaate edendamine (ehk poliitiline rünne – AM) või sõltumatu informeerimine” (ehk ajakirjanduse põhiseaduslik roll)?
Mida ütles Priit Pullerits – vastasseisu avalikustaja? Aga seda, et “agressiivne suhtumine intervjueeritavatesse on saanud omaseks teistelegi ajakirjanikele”, et “osa uudisteajakirjanikke on hüljanud töös igipõlise vundamendi, objektiivsuse, hakanud ideoloogilisteks sõdalasteks”.
Tegemist on kriitikaga ajakirjandusvabaduse liberalistlikule käsitlusele üldse, mõõduvõtuga liberaalsuse (uuenduslikkuse) ja traditsionaalsuse (konservatiivsuse) vahel.
Fookus on sedavõrd tõsine, et debatiga liitus ka teine Eesti meediaguru – Mart Kadastik – kaitsmaks eetilisi deformatsioone. Globaliseerumise prioriteete peale surudes (terav, pingest särisev intervjuu BBC, CNN-i või Deutsche Welle “raskete jutuajamiste formaadis kui uus normaalsus)”, toetusega ajakirjanduslikule isikuanarhiale (ei peaks kartma usalduskadu, kui intervjueerija kaitseb oma väärtushinnanguid).
Härra Kadastiku innovatiivsus ajakirjanduseetika edendamisel tekitab kummastust. Globaalse kultuurituse eelistamine Eesti traditsionaalsele kultuurinivoole ja intervjueerija õigus peale suruda isiklikke poliitilisi nägemusi on sõda teisitimõtlemise vastu, on teravas vastuolus ajakirjanduseetikaga. Sellega leppides tuleks kõik intervjuud markeerida punasega kui reformikate, keskide, sotside, kommunistide, rahvuslaste jne poliitiline lobism. Mööngem, et nn “võitlevuse eetiliste piiride” ja nn BBC ja CNN-i „uuendusliku eetika” konflikt ei ole uus.
Samale rehale (tahtmatult või tahtlikult) astus kaks aastakümmet tagasi tänaseks meie hulgast lahkunud suurmeister Urmas Ott oma „Carte Blanche’i“ 04.11 1997. a. saates.
Artikli autoril oli tookord õnn evida kultuuriintelligentsi samaväärset toetust kui Priit Pulleritsul täna vastasseisus Johannes Trallaga.
Ununenud tsitaate selle kohta
Peeter Volkonski: “Vaadanud ära 4. novembri “Carte Blanche’i”, tundsin ennast petetuna ja edaspidi seda saadet lihtsalt ei vaata. Mulle ei meeldi, kui saatejuht katkestab vestluskaaslast poole lause pealt, esitab küsimusi üleoleva ja mõnitava hääletooniga…”
Teet Kallas: “Nukker ja õpetlik oli jälgida ETV mammutdialoogi ilmselget allakäiku… Vasakmehe salonglik viisakus mõjus suisa tapva kujundina parempoolsuse võidu propagandistina esinenud Oti rämetsemise taustal.”
Toomsalust sai „Sõnumilehe“ veergudel nädala persoon nagu ka Mihhail Kõlvartist vastasseisus Johannes Trallaga peaaegu 22 aastat hiljem.
Eetika järjepidev allakäik ajakirjandusvabaduse sildi all globaliseeruva maailma mõjul on moraaliküsimus. Korrakem ehk nii “kristlike kultuurijuurtega Euroopale” kui ka Eestile neid ridu Piiblist, kus Jeesus hurjutab kirjatundjaid ja varisere ja puhastab Templi: „Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, kes teete järgijaist põrgulapse, kaks korda hullema kui ise olete.“ Jeesus läks pühakotta välja ajama neid, kes seal müüsid ja ostsid, ning ütles: “Kirjutatud on: „Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks.“. Selline oli verdikt (vandekohtunike otsus) “kirjatsuradele” iidses Jeruusalemmas.
Ehk oleks aeg moraalitempleid puhastada ka tänapäeval?