Kellest saagu Euroopa Komisjoni president?

Katalin Cseh, üks ALDE Partei esikandidaatidest.

Andres Laiapea, ALDE Partei liige

Allianss „Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest“ (ALDE Partei), kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Reformierakond, ei nimetanud tänavu Euroopa Parlamendi valimisteks ühte esikandidaati. Välja käidi seitse nime.

EKRE aseesimees Jaak Madison väitis hiljuti veebisaates “Otse Postimehest”, et kõik teised Euroopa Parlamendi grupid peale EKRE toetusel loodava euroskeptikute fraktsiooni on “juba enne valimisi ära otsustanud, kes on nende Euroopa Komisjoni presidendi kandidaat: lepitakse kokku, kord saavad selle koha sotsid, teinekord EPP, kolmas kord näiteks ALDE. Valimistulemustest sõltub väga vähe. Euroopa Liidu kodanikud Euroopa Komisjoni presidenti valida ei saa. Kõige suurem täidesaatev võim Euroopa Liidus on Euroopa Komisjonil, ja see on kõige vähem demokraatlikult valitud organ”.

Madisoni arvates poleks üldse halb, kui Euroopa Komisjoni president valitaks otse rahva poolt. “Hetkel oleme nõus selles uues poliitgrupis läbi käinud ideega, et Euroopa Komisjoni president valitakse Euroopa Parlamendis pärast europarlamendi valimisi, mitte et ennem tehakse ära kokkulepped, et seekord saate teie, aga järgmine kord saame meie,” ütles ekrelane.

Paraku oli EKRE aseesimehe jutt eksitav. Vaatame, kuidas on asjad tegelikult!

Eurodemokraatia ei pruugi praktikas hästi toimida

Demokraatia defitsiit Euroopa Liidu juhtimises on olnud jutuks juba pikemat aega. Meetodeid selle vähendamiseks on välja mõeldud mitmeid. Praktikas ei ole need andnud kahjuks alati häid tulemusi.

Lissaboni leping näeb ette, et esitades europarlamendile heakskiitmiseks kandidaadi Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale, peab Euroopa Ülemkogu võtma arvesse eurovalimiste tulemusi. Kusagil ei ole öeldud, kuidas seda täpselt teha tuleb, aga 2014. aasta valimiste eel sõlmisid Euroopa Liidu riigi- ja valitsusjuhid, Euroopa Parlament ja suuremad Euroopa tasandi erakonnad kokkuleppe, mille kohaselt saab Euroopa Komisjoni presidendiks valimistel Euroopa Parlamendis enim kohti saanud europartei “esikandidaat”.

Jutumärgid olid siin täiesti omal kohal, sest valimised toimuvad ikkagi igas liikmesriigis eraldi; kogu Euroopa Liitu hõlmavat valimisringkonda ei ole. Seega saavad tavakodanikud europartei esikandidaati otse valida siiski vaid ühes liikmesriigis. Ja sedagi üksnes juhul, kui ta üldse kusagil valimistel kandideerida suvatseb. Mingit kohustust seda teha ei ole.

2014. aastal sai just sel moel Euroopa Komisjoni presidendiks Luksemburgi kauaaegne peaminister Jean-Claude Juncker, kes oli alistanud eelnevalt Euroopa Rahvapartei sisevalimistel prantslase Michel Barnier’. Riigi- ja valitsusjuhtidest koosnev Euroopa Ülemkogu otsustas siis varemsõlmitud kokkulepet austada. Junckeri vastu olid seal hääletusel ainult Briti peaminister David Cameron ning Ungari peaminister Viktor Orbán. Ülejäänud hääletasid poolt. Parlamendis kiideti tema kandidatuur heaks häältega 422 poolt, 250 vastu ja 47 erapooletut.

Ilmselt peavad ka toonased Junckeri toetajad tunnistama, et tegemist polnud õnnestunud valikuga. Euroopa Komisjoni praegune president ei jäta Euroopa Liidu seisukorrast just väga head muljet. Samas oli aga see protsess, mis Junckeri ametissesaamiseni viis, kõige demokraatlikum, mida saab ühes riikide liidus kasutada.

Üleminekuga Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimisele, mis eeldab üleliidulise valimisringkonna loomist, otsustavalt eemaldutaks riikide liidu põhimõttest.

Praegune protsess ei ole ALDE Partei huvides

Tänavu on Euroopa Rahvapartei esikandidaadiks sakslane Manfred Weber, kellele jäi sisevalimistel alla Soome poliitik Alexander Stubb. Sotside esikandidaadiks valiti Frans Timmermans, endine Hollandi välisminister, kes on praegu Euroopa Komisjoni asepresident. Eelmine kord juhtis neid valimistulle Saksa sotsiaaldemokraat Martin Schulz, kes oli siis Euroopa Parlamendi president.

ALDE Partei esikandidaadiks oli viie aasta eest teatavasti Guy Verhofstadt, endine Belgia peaminister, kes on juhtinud viimased kümme aastat ALDE fraktsiooni Euroopa Parlamendis. Sel korral otsustati aga välja tulla terve nimekirjaga inimestest, keda nüüd debattides suuremate europarteide esikandidaatide vastu saadetakse.

Nende hulgas on Euroopas laiemalt tuntud (Guy Verhofstadt, Emma Bonino, Margrethe Vestager) kui ka vähem tuntud nimesid. Kõigil ei ole mõtet siin peatuma hakata. Minul isiklikult on väga hea meel selle üle, et nimekirja pääses ungarlanna Katalin Cseh (sünd. 1988), üks liberaal-konservatiivse erakonna Liikumine Momentum asutajatest. Eelmisel aastal sai see erakond Ungari parlamendivalimistel ainult 3,1% häältest, mis parlamenti pääsemist ei taganud. Väga hea õnne korral võivad nad nüüd europarlamendis siiski ühe koha saada. Cseh on nende valimisnimekirja esinumber. Võib-olla on just kuulumine ALDE Partei esikandidaatide nimekirja see, mis annab Ungaris otsustava tõuke tema toetajaskonna kasvuks.

Tõenäosus, et ALDE Partei need valimised võidab, on sisuliselt olematu. Seega pole ka põhjust toetada protsessi, mis kindlustab Euroopa Komisjoni presidendi ametikoha andmise Euroopa Rahvapartei või sotside esikandidaadile.

Liberaalid on üldiselt populaarsemad väikeriikides. Euroopa Ülemkogus on ALDE Partei liikmete käes praegu rohkem kohti kui sotsidel ning vaid üks vähem kui Euroopa Rahvapartei ridadesse kuuluvate jõudude esindajatel. Seda arvestades oleks ALDE Partei jaoks kasulikum, kui Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale ei saaks automaatselt mõne suurema Euroopa tasandi erakonna kandidaat.

Ka laiemalt võiks liberaali nimetamine sellele kohale olla sobivaks poliitiliseks kompromissiks olukorras, kus põrkuvad konservatiivide ja sotside vastandlikud huvid. Just nii sai 1999. aastal ametisse Romano Prodi, kelle ametiaega, kuhu jäi ka Eesti astumine Euroopa Liitu, võib tagantjärele pidada palju edukamaks kui José Manuel Barroso ja Junckeri omi.

Kõige tugevam praeguse protsessi oponent on Jaak Madisoni poolt ära põlatud Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Tema erakond La République En Marche! ei ole ALDE Partei liige, kuid teineteisele lähenemine siiski vaikselt jätkub. Macroni vastuseisu võib suuresti seletada sellega, et tema erakond ei kuulu Euroopa Rahvapartei ega eurosotside ridadesse, vaid üritab olla alternatiiviks mõlemale.

Euroopa Ülemkogu liikmete hulgas on aga ka mitmeid teisi, kellele see esikandidaatide süsteem ei meeldi. Tegemist on valdavalt väljaspool tuumik-Euroopat asuvate riikide juhtidega, kes saavad suurepäraselt aru, et praeguse süsteemi puhul saab Euroopa Komisjoni presidendiks mõni Saksamaa, Prantsusmaa või Beneluxi riikide poliitik, kusjuures veelgi kindlamalt tagaks selle üleminek otsevalimisele.

Kui tahame, et Euroopa Liit oleks riikide liit, pole Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimine ja Euroopa Parlamendi rolli suurendamine mingil juhul meie huvides. Sellisel juhul peame võitlema selle eest, et Euroopa Ülemkogu saaks tagasi suurema vabaduse presidendikandidaadi nimetamisel (ei peaks arvestama niipalju eurovalimiste tulemustega). Volinikukandidaatide nimetamine peab jääma liikmesriikide pädevusse. Piisab sellest, et europarlament saab hääletada nende ametissesobivuse üle.

 

3 kommentaari
  1. Stakan K. Butõlkin 3 kuud ago
    Reply

    Ka kõigi aegade kauneima tütarlapse pilt ei suuda pikas perspektiivis tagada halbade sigarettide müüki.
    Euroliit praegusel kujul liigub katastroofikursil.

  2. […] Artikkel ilmus 24. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal oluliselt toimetatud ja lühendatud kujul. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel. […]

  3. Mis 3 kuud ago
    Reply

    mõte on luulutada demokraatiast, kui kuskil ei kuulu võim rahvale? Tegemist on VÕLTSdemokraatiaga ehk selle eitamisega, sest rahvas on kliki esimene ja kõige ohtlikum vaenlane. Kuid meil on hunnikute viisi müüdavaid-ostetavaid tegelinskeid, kes on sentide eest valmis petma mis tahes rahvast.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.