Valimised Hispaanias – kas tulemus oli prognoositav?

Andres Laiapea, välispoliitikavaatleja

Pühapäeval toimusid Hispaanias parlamendivalimised, mille tulemused on selle loo ilmumise ajaks teada, kuid kirjutamise ajal veel polnud. Arvestades seda, mis on viimasel ajal juhtunud mitmetes teistes riikides, võivad need olla lõpuni ennustamatud.

Eestis ennustati viimaste parlamendivalimiste eel üldiselt Keskerakonna võitu või vähemalt väga tasavägist rebimist, aga lõpuks tormas pikalt ette Reformierakond. Iisraelis näitas isegi kaks valimispäeval tehtud kolmest lävepakuküsitlusest, et võitis Kahol Lavan, aga häältelugemisel ilmnes, et Likud jäi siiski napilt peale. Soomes tegid valimiskampaania lõpus võimsa söösthüppe Põlissoomlased, kuid sotsiaaldemokraatide saak jäi küsitluste põhjal oodatust kõvasti väiksemaks. Millega seda kõike seletada?

Toomas Alatalu arvas ajalehes „Pärnu Postimees“, et Põlissoomlaste toetajad võisid küsitlejatele lihtsalt pikalt valetada, enda eelistust varjata. Ta märkis, et see on “kõva hoop küsitlusfirmade autoriteedile ja poliitikateadustele”.

Minul on teistsugune hüpotees. See, et igasugused valimiste ja rahvahääletuste eel tehtavad küsitlused järjest sagedamini mööda panevad, ei tulene sellest, et inimesed küsitlejatele sihilikult valetavad. Pigem on põhjus selles, et paljud on oma eelistustes ebakindlad ja/või langetavadki valiku alles viimasel hetkel. Nii võib saada lõpuks määravaks mõni üksik teema või sündmus, kusjuures tuntavat mõju tulemustele omavad ka arvamusküsitlused ise.

Eestis kahjustas Keskerakonda vahetult enne valimisi üles kerkinud vaidlus Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õppekeele üle. Iisraelis tõmbas peaminister Benjamin Netanyahu viimasel hetkel Likudi taha parempoolsete väikeparteide toetajaid lubadusega annekteerida Läänekalda juudiasundused ametlikult Iisraeli koosseisu.

Soomes tõstatusid taas immigrantidega seotud probleemid, aga ka kliimateema, millega seoses Põlissoomlased teistest selgelt eristusid. Kuna sotside võit näis olevat täiesti kindel, andis osa küsitluste tegemise ajal neid toetanud valijatest lõpuks hääle oma teisele eelistusele. Üksikvalija vaatepunktist ju küllaltki ratsionaalne käitumine. Kui selliseid valijaid on palju, võib see mõjutada tulemust lõpuks aga juba sellisel määral, et hakataksegi rääkima küsitlusfirmade eksimisest jms.

Politoloogide elu on sellises uues reaalsuses muidugi keerulisem. Nüüd ei saa valimistulemusi prognoosida enam lihtsalt küsitluste põhjal, vaid tuleb arvestada ka küsitluste endi võimalikku mõju valimistulemustele.

Ettearvamatu Hispaania

Hispaanias näitasid küsitlused selle loo kirjutamise ajal, et valimised võidab praegu valitsev vasaktsentristlik Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (HSTP). Küsitlusfirmade prognooside kohaselt saavad nad parlamendi alamkojas 120–133 kohta 350-st. 2016. aastal said nad 85 kohta, aga toona võitnud konservatiivse Rahvapartei vähemusvalitsus kaotas eelmisel aastal parlamendis usaldushääletuse, ja uue valitsuse moodustas HSTP.

HSTP vähemusvalitsus toetus parlamendis väiksemate vasakerakondade ning katalaani ja baski iseseisvuslaste häältele. Kui käesoleva aasta riigieelarve seal katalaani iseseisvuslaste vastuseisu tõttu veebruaris läbi kukkus, kuulutas peaminister Pedro Sánchez välja ennetähtaegsed parlamendivalimised.

Prognooside kohaselt HSTP nüüd seega üksinda absoluutset enamust ei saa, aga üsna selle lähedale võivad jõuda Rahvapartei, paremliberaalne Ciudadanos ja alles 2013. aastal asutatud marurahvuslik Vox kolmekesi koos. Läinud aasta detsembris tuli sellesarnane tulemus regionaalparlamendi valimisel Andaluusias. HSTP kogus seal enim hääli, kuid tõugati võimult. Rahvapartei sõlmis liberaalide ja marurahvuslastega eraldi koostöölepingud. Vox ei ole Andaluusias ametlikult osa koalitsioonist, kuid tagab sellele ülekaalu hääletustel parlamendis.

Sánchez rõhutas nüüd viimastes valimiseelsetes sõnavõttudes, et midagi seesugust võib juhtuda ka keskvalitsuse tasandil. “Keegi ei arvanud, et Andaluusiat hakkavad valitsema parempoolsed ja paremäärmuslased, aga just see juhtus. Me seisame silmitsi reaalse ohuga, et parempoolsetel ning paremäärmuslastel kokku saab olema piisavalt hääli, et teha Hispaanias seda, mida nad on tegemas Andaluusias. Ainuke partei, mis saab peatada selle liikumise paremale ja paremäärmuslusse, on HSTP,” rõhutas ta ajalehele El País antud intervjuus.

Kui ajakirjanik küsis seejärel otsesõnutsi, ilma keerutamata, kas ta kasutab Vox-i, et mobiliseerida vasaktiiba, vastas Sánchez: “On selge, et on olemas reaalne oht, ning ma ei saa varjata midagi, mida hispaanlastel on minu arvates oluline teada. Olenemata sellest, kas inimesed hääletavad teistel kordadel, sealhulgas järgmistel kohalikel ja regionaalsetel valimistel, teiste erakondade poolt, otsustame 28. aprillil seda, kas võidab see regressiivne blokk.“

Sáncheze jutt kõlab kahtlemata loogiliselt. Ja see oli sõnum, mida tema erakond viimastel valimiseelsetel päevadel väga tugevalt rõhutas. Kui valimistulemused, mis on selle artikli ilmumise ajaks juba teada, peaksid näitama HSTP jaoks küsitluste põhjal prognoositust märgatavalt paremat saaki, võib selle kirjutada ilmselt just selle viimase valijatele saadetud sõnumi arvele.

Kataloonia küsimus ei kao kuhugi

Katalaani iseseisvuslased hääletasid veebruaris parlamendis riigieelarve vastu, sest HSTP valitsus ei soostunud avama läbirääkimisi Kataloonia enesemääramise küsimuses. Nüüd seisavad katalaanid silmitsi ohuga, et keskvalitsus võib muutuda selles osas veelgi järeleandmatumaks. Vox tahab kaotada isegi regioonide senised õigused ning nõuab kõigi separatistlike erakondade keelustamist.

Hispaania marurahvuslased imetlevad varjamatult Franco režiimi, mille ajal üritati vähemusrahvusi täielikult tasalülitada. Tema imetlejaid leidub muidugi ka mujal maailmas. Näiteks Postimehe uus peatoimetaja Peeter Helme tõi kunagi meedias Franco kaitseks avalikult sõna võttes positiivsena välja 1960-ndate majandusbuumi ja erisuhte Hispaania kuningakojaga. Helme sõnul tuleks olla samas koguni ettevaatlik Franco režiimi fašistlikuks nimetamisega, sest tegelikult toetus see laiapõhjalisele koalitsioonile, kus järjest kasvas katoliiklike organisatsioonide mõju.

Helme seisukohale on Hispaanias kindlasti päris palju toetajaid. Katalaanide, baskide ja teiste vähemusrahvuste jaoks jookseb selle koha pealt aga punane joon. Nende silmis ei ole Franco režiim õigustatav. Väljavaade, et keskvalitsuse poliitikat hakkab mõjutama Vox, võib näida üsna kohutav inimestele, kelle jaoks isegi Rahvapartei ja Ciudadanos on selles osas vastuvõetamatud. Kui mina oleksin iseseisvusmeelne katalaan, kaaluksin tõsiselt sel korral HSTP valimist, et säilitada üldse mingi poliitiline mänguruum.

Eeltoodud põhjustel võisid katalaani iseseisvuslased nüüd varasemaga võrreldes kohti kaotada, kuid nende tulemust hinnates tuleks arvestada just kirjeldatud konteksti.

Üldisi jõujooni vaadates oleks kõige mõistlikum, kui uue valitsuse moodustaksid kahekesi HSTP ja Ciudadanos. Katalaani iseseisvuslaste jaoks ei muudaks see olukorda praegusega võrreldes paremaks, kuid riik saaks tõenäoliselt suhteliselt stabiilse, tsentristliku valitsuse. Kas see juhtub, sõltub valimistulemustest, mis selguvad alles pärast selle loo valmiskirjutamist.

Valimistulemused

HSTP sai parlamendi alamkojas 123 kohta 350-st. Rahvapartei, Ciudadanos ja Vox said kokku 149 kohta. Katalaani iseseisvuslaste erakonnad said 22 kohta – viis rohkem kui eelmine kord. Samas said ka sotsid Katalooniast viis kohta rohkem kui eelmine kord – kokku 12. HSTP ja Ciudadanos omavad kahe peale kokku absoluutset enamust.

Ülemkojas sai nüüd absoluutse enamuse HSTP üksinda.

Valimisaktiivsus tuli selle sajandi kõrgeim – 75,8%.

 

2 kommentaari
  1. […] Artikkel ilmus 1. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel. […]

  2. Küsitlused 2 kuud ago
    Reply

    lähevad tavaliselt mättasse VALE KÜSITLUSKONNA tõttu, 2. viga on sageli küsimuses. Vahel on otsustav just viimane, sest vigaselt esitatuna võib saada isegi vastupidise tulemuse.
    Olen samuti mõnel korral sattunud küsitlejate küüsi. Ma ei mõelnduki vastata, kuid tundsin huvi küsimuste vastu. Ei pidanud täpset arvet aga üle poole olid ebamäärased ehk neile ei saanud anda ühest vastust. Samuti oli mõnes kohas võimalikud vastused ette ära toodud, kuid võimalusi oleks olnud rohkemgi. Kujutage ette, et küsitakse, kas Eesti ajaloos on parim laulja Jaak Joala või Ivo Linna? Selline ettekirjautatu on arulage, sest on veel sadu lauljaid. Ja mida tähendab PARIM? Mis on selle hinnangu alus? Samasugune jura tuleb ette ka poliitilistes küsitlustes. Nt kui aasta tagasi oleks küsitletud tänaval keskealisi ja vanemaealisi, kas presidendil sobib pusaga ministrite kinnitamisele ilmuda, siis oleks tulemus üks, kui aga nüüd, siis teine. Ja hoopis kolmanda tulemuse saaks, kui küsitleda 18-aastaseid. neljanda vastuse annaks aga tõsised juristid, sest nemad vastaks kohe, et ega ükski seadus riietust ette ei kirjuta ning siin pole midagi hukka mõista.
    Üldiselt on aga nii, et kui küsitlus erineb tegelikult 3…5%, siis tuleb sellega leppida. Kui nt erakondi on hulgi, siis võib selline viga juba järjestuses paljugi segi paisata. Viga ise sõltub ka küsiteldavate arvust. Meil on kombes järgida 95%-list tõenäosust, selleks piisavat 900…1000-st küsiteldavast. Tegelikult hoitakse raha kokku, sest vaja on ikka vähemalt 1500-st andmepanka.
    Huvitav lugu juhtus eelmisel aastal, kui ukse taha tuli taas üks mammi küsitlema. No tema sai selle eest raha, see on selge. Küsis mult mingit eelistust, enam ei mäletagi mille kohta. Vastasin aga nii, et pangu kõik vastused nii kirja, et olen 100% valitsuse vastu. Mammike lõi kõhklema, et nii ikka ei tohi, temal teise djuhised. Mina jäin enda juurde ja nii see küsitlus tegemata jäigi.
    Seega, kui ennustus ja tulemus erinevad kuni 5% (suhteliselt, mitte üldiselt), siis pole hullu lahti.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.