Tõnis Liinat: Jalgpall on kaasahaarav mäng

FC FLORA SISEHALL FOTO: MIHKEL MARIPUU/SCANPIX

Tõnis Liinat, Pirita linnaosa vanem

Jalgpall on kaasahaarav mäng, kired võivad muutuda joovastusest võiduvärava üle pööraseks vihaks või kurbuseks kaotuse pärast. Kirglikuks on kiskunud ka jalgpallihalli rajamine Maarjamäele. Asi läks eriti kuumaks siis, kui justiitsminister Raivo Aeg esitas palve riigihalduse ministrile Jaak Aabile, et Riigi Kinnisvara Aktsiaselts (RKAS) võtaks tagasi Maarjamäele jalgpalli sisehalli ehitamise nõusoleku. Peamise argumendina esitas Aeg, et jalgpall on lärmakas spordiala ja hall lihtsalt ei sobi kommunismiohvrite memoriaali lähedusse.

Stiilis “ei sobi, leidke muu koht” on vastuseisu sisehalli rajamisele Tuulenurga 1 kinnistule avaldanud peale justiitsministeeriumi veel kommunismiohvrite memoriaali autorid, Memento, metsavendade liit ja osa Maarjamäe elanikke. Suvel tegigi RKAS Tallinna linnale pakkumise ehitada Maarjamäe jalgpallihall Kase 68b kinnistule, mille peale linn vastas, et ministeeriumid peaksid omavahel kokkuleppele jõudma, sest linn on oma sõna öelnud ega puutu vaidlusesse. Esialgu planeeritud asukoha asemele on otsitud teisigi alternatiive. See kõik meenutab mulle rändtsirkust, kus palagani palju, aga villa vähe.

Mina olen seisukohal, et Pirita piirkonna lapsed ja noored peavad saama jalgpalli mängida ning rajatav jalgpallihall parandab Pirita laste talviseid treeninguvõimalusi. FC Levadia jalgpallikoolis treenib üle 350 lapse, neist paljud elavad Maarjamäel, Meriväljal, Mähel, Muugal. Pirita on sportlik ja spordilembene linnaosa, kus saab harrastada hulka spordialasid, teiste hulgas jalgpalli. Meie kliimas on spordi harrastamiseks vaja ka sisehalle ja neid oleks Piritale juurde vaja, nii jalgpalli kui ka tennise harrastamiseks. Maarjamäe jalgpallihall on kooskõlas linnaosa üldplaneeringuga ja planeeritud ala juhtotstarbeks on määratud üldkasutatavate ehitiste ala.

Ma ei hakkaks kirjeldama tehnilisi lahendusi, kuidas summutada palliplatsilt kostvaid helisid. Selleks on müratõkkeseinad, kõrghaljastus ja muud tänapäevased lahendused. Aga need on kõik detailid, milles saab kokku leppida. Seda muidugi juhul, kui tahetakse. On siiski võimalik, et jalgpallihalli Maarjamäele ei ehitata. Ka selles pole midagi erakordset, sest kahjuks palju sagedamini muudest ehitistest jäävadki rajamata just spordi- ja mänguväljakud, lasteaiad, koolimajad.

Ei saa välistada, et kui jalgpallihalli ei õnnestu ehitada, kõrguvad kõnealusel neljahektarilisel kinnistul viie või kümne või viieteist aasta pärast kortermajad. See idee ei ole uus, vaid tagasipöördumine juba kord kavandatud plaani juurde. Ja kui mõnele tundub see utoopia, siis tasub ringi vaadata siinsamas Maarjamäe läheduses, kus kortermaju on kerkinud nagu seeni pärast vihma. See vaade Maarjamäele on aga siis juba hoopis teine kui vaade jalgpallihalliga. Iseenesest ei ole mul midagi kortermajade vastu, ka neid tuleb ehitada. Küsimus on kuhu ja kui tihedalt ja kas jääb kohta ka ühiskondliku kasutusega hoonetele – spordile, kultuurile, haridusele, tervishoiule.

Ja veel – ka kommunismiohvrite memoriaal on oluline, kuid see ei anna alust, et Maarjamäele kavandatud jalgpalli sisehalli ehitamise projektile jalg taha panna.

2 kommentaari
  1. Nõus 2 kuud ago
    Reply

    Tõnisega, et jalkamaja peaks Maarjamäe asemel tulema Piritale. Sääl on küllalt kena männikut, mille saab maha võtta, kui pappi liigub ja liigutatakse ÕIGES suunas, t keskbande reklaamirahakotti.

  2. Juhan 2 kuud ago
    Reply

    Narkots on veel “kaasahaaravam” kui jalgpall.
    Äkki peaks jalkasõltlastega käituma samamoodi nagu narkaritega?

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.