Andre Hanimägi: peaminister astub tagasi nii või naa – kuid näpuga näidates „šaakalitele“

Andre Hanimägi, Keskerakonna peasekretär, riigikogu liige

Võib päris kindel olla, et peaminister tagasi astub, oodates vaid õiget hetke, mil seda on kõige mõistlikum teha, et siis kukkumise põhjusena näidata näpuga teistele. Kas ja kui kaua läheb ühel poliitikul oma põhimõtete muutmiseks, on tulevastele üliõpilastele kahtlemata heaks lõputööks nii politoloogias, psühholoogias kui ka majanduses. Tuli peaminister Kaja Kallase üle Maa valgust heitnud majakas on kustunud ning sealt lendab nüüd vaid hõõguvaid tuhatükke nende pihta, kes on pettunud, et majakal ei olnudki üht ja selget tuld, vaid mitu erinevat, sõltuvalt laevast, vajadustest ja lipust selle mastil.

Kallase skandaali valguses tuleb meenutada üht siia sobivat tsitaati, mis kõlab nii: „Küll aga on ta oma tegudega näidanud, et peaministritool on talle tähtsam kui ükski põhimõte, väärtus või valijatele antud lubadus.“ Ei, see ei käi tänase peaministri kohta. Vastupidi, see on tänase peaministri lause eelmise peaministri Jüri Ratase kohta.

See oli aastal 2019 osa suuremast rünnakust, kus kõlas muuhulgas lause: „Vaadates kõike seda, mida ta on peaministrina korda saatnud, siis Jüri Ratas müüks Eesti maha esimesel võimalusel, kui ta saaks jätkata peaministrina ja ma arvan, et see ei ole Eesti huvides.“ Need sõnad on bumerangina lennanud tagasi vaid neli aastat hiljem ja otse vastu pead.

On üllatav, et peaminister isegi ei püüdnud seda kinni. Kallase antud esmastest intervjuudest „Akutaalsele kaamerale“ jäi meelde tõrelev ja eitav poliitik ning tuntud viisijupp mõmiseks „vahel tuleb tundide kaupa mõne prominendi või vasevaguni kõrval seista“.

Skandaali vaibumine pole realistlik

Vaatamata sellele, et teadupärast oli peaministri meeskonnale juba teada, et sellised küsimused tulevad, võib ju esimesed intervjuud panna ehmatuse ja kaitserefleksi arvele. Kuid ka hiljem on võtnud peaminister oma kommunikatsiooniplaaniks mõningate mööndustega lühidalt ja otse öeldes „tuima panna“. Miks?

Lootus, et skandaal vaibub, ei tundu olevat realistlik. Järjest on tulnud uusi teadmisi ja seeläbi küsimusi omakorda juurde. Lisaks on algamas riigikogu istungjärk, kus opositsioonierakonnad on juba avaldanud, et töö sellise peaministri all normaalselt jätkuda ei saa.

Ka koalitsioonierakondade poliitikud on avaldanud krõbedaid sõnu ja mõtteid peaministri jätkamise (mitte)võimalikkuse üle. Seega ei saa olla lootustki, et peaminister saab tagasi endale väga hästi sobinud rööpasse ja seda teab päris kindlasti ka tema lähim meeskond.

Miks siis jätta end ja erakonda märklauaks edasi? Põhjus on tõenäoliselt kommunikatsioonis: selle asemel, et astuda tagasi esitatud süüdistuse tõttu, tuleb tagasi astuda ebaausa ja ebaõige rünnaku tõttu šaakalitest poliitikute poolt. „Astun tagasi, sest vaatamata esitatud põhjendustele ja selgitustele, jätkuvad valelikud rünnakud minu, minu pere ja erakonna vastu“ kõlab tuleviku ja peaministri Wikipedia lehe tarbeks hoopis paremini kui lause, et „astun tagasi oma abikaasa äritegevuse tõttu ning minu sõnad ja teod ei ole omavahel kuidagi kokku käinud“.

Võib päris kindel olla, et peaminister tagasi astub, oodates vaid õiget hetke, mil seda on kõige mõistlikum teha, et siis kukkumise põhjusena näidata näpuga teistele. Kuna emotsioonid on laes – nägime seda juba ka väga elavalt erikomisjonis -, võib sellisel taktikal olla lootust küll vähemalt osale valijatest ja eriti muidugi Reformierakonna valijate silmis. Seega näeme täna päästmisoperatsiooni, mis kulmineerub peatselt.