Anneli Ott: kaitstes last, kaitseme oma riiki
Üks lilleke kasvab öö tumedal raal,
ta õied on rohi ja valgus.
Ernst Enno
***
Me kõik teame majanduse ja kultuuri rolli riigi tuleviku kujundamisel. Aga kõige olulisemaks teguriks on siiski need inimesed, kes siin elavad. Eesti tulevik kasvab täna siinsetes kodudes ja lasteaedades, koolides ja spordivõistlustel.
Lapse väärtushinnangud kujundavad homse Eesti
Tänaste laste väärtushinnangutest sõltub see, millised hoiakud kujundavad meie riiki homme. Ühe rahva tulevik ei sünni juhuslikult, vaid see sünnib kodus, kus laps tunneb end hoituna, ning koolides, kus teda õpetatakse mõtlema, vastutama ja hoolima. Eesti riik sünnib iga lapse silmades, mis küsivad ühiskonnalt, kas ma olen oluline? Kas mind hoitakse? Kas mul lubatakse kasvada teadmises, et meie riik, rahvas ja perekond on väärtused, millele saan oma elu rajada?
Laps ei ole pelgalt üks ühiskonnagrupp teiste seas. Laps on meie kestmise küsimus. Mitte ainult demograafilises tähenduses, vaid kultuurilises, vaimses ja moraalses mõttes. Iga tänane otsus laste kohta kujundab tegelikult seda, milline on Eesti kahekümne, kolmekümne ja saja aasta pärast. On valikute küsimus, kas meil on ühiskond, kus inimesed tunnevad vastutust oma pere, kogukonna ja riigi ees, või ühiskond, kus sidemed on katkenud ning üksteisest hoolimise asemel on egoistlik mugavustsoon.
Viimastel aastatel räägitakse küll palju laste õigustest, kuid õiguste kõrval peab ühiskond julgema rääkida ka vastutusest. Sest lapsel saavad õigused olla olemas ainult siis, kui täiskasvanud võtavad nende õiguste tagamise eest vastutuse. Ilma selleta on need õigused üksnes sisutühi loosung. Lubadus, mille täitmine on juhus, ei ole ju lubadus. Meie täiskasvanutena vastutame selle eest, et kaitsta Eesti lapsi mitte ainult füüsiliste ohtude eest, vaid ka segaduse, ükskõiksuse ja väärtuste puuduse eest.
Turvaline lapsepõlv tähendab lisaks korras kodule ja ilusale koolimajale ka selgust ja järjepidevust. Laps vajab kasvamiseks kindlaid pidepunkte. Pidepunkt ei tähenda lapsele mingite maitsete pealesurumist, vaid need on vundament, millele ta saab aja jooksul oma maailmapildi kujundada. Ta vajab teadmist, et perekond on väärtus, et oma rahvast ja kultuuri võib armastada ilma häbitundeta ning et hoolimine, kohusetunne ning austus ei ole aegunud mõisted. Just need on sambad, mille najal saavad lapsed moodustada eluterve ühiskonna ja hoida jätkumas riiki. Need pidepunktid ei ole laest võetud, vaid on kirjas meie põhiseaduses.
Paraku näeme üha sagedamini, kuidas ühiskondlikud konfliktid ja ideoloogilised võitlused jõuavad otse laste ellu. Täiskasvanute maailm kisub lapsi vaidlustesse, milleks nad ei ole valmis ja mille koormat nad ei peaks kandma. Lapse minapildi kujundamine ei saa aga olla ideoloogiliste eksperimentide väli. See on eelkõige perekonna vastutus, kuid samal ajal ka kogu ühiskonna ühine kohustus.
Lihtne on kogemata lõhkuda lapse jaoks neid pidepunkte, sest parasjagu oli niimoodi mugavam. Veel hullem on neid lõhkuda teadlikult. Aga igal juhul võivad lapse maailmapildis jääda sellest killud, mida ta ei oska enam kokku liimida. Pidetus ei ole vabadus, vaid hoopis ebakindlus ja ärevus, sest mitte millelegi pole toetuda.
Kui laps kasvab teadmises, et kõik on suhteline, et puuduvad püsivad väärtused ja traditsioonid, siis ei teki temas ka sidet millegi suuremaga kui tema ise. Tema arusaam õigest ja valest hakkab põhinema sellel, kuidas tal täna parasjagu tuju on. Aga riik püsib ainult siis, kui iga järgmine põlvkond tunneb, et selle maa, keele ja kultuuri hoidmine on oluline, olulisem hetke emotsioonidest ja kriitilise tähtsusega järeltulevate põlvkondade jaoks. Patriotism ei teki käsu korras täiskasvanueas. See kujuneb lapsepõlves kodus, koolis ning ühistes lugudes, mida me oma lastele räägime, mida üheskoos kogeme.
Kooli roll on laiem kui õppekava
Eesti rahva ajalugu on olnud habras. Meie keel ja kultuur ei ole püsinud iseenesest. Neid on hoidnud inimesed, kes on tundnud vastutust järgmiste põlvkondade ees, teinekord ka suurte isiklike riskide hinnaga. Ka täna ei saa me suhtuda haridusse kui pelgalt teenusesse, mida riik korraldab. Haridus ei ole ainult teadmiste edasiandmine tööturu vajaduste jaoks. Haridus on ka inimese väärtuste, hoiakute ja vastutustunde kasvatamine. Just koolis tekivad sotsiaalsed võrgustikud ja just siin hakkab laps läbi mängima ühiskondlikke mudeleid.
Ja haridus mõjutab lapsi palju mitmetahulisemalt kui õppekava sisu ja õpetaja isikuga. Kõik hariduspoliitilised otsused, olgu need seotud õpetajate väärtustamise või koolivõrgu kujundamisega, mõjutavad otseselt seda, milliseks kujuneb Eesti järgmine põlvkond. Ning nende otsuste mõju ei saa hiljem tagasi pöörata. Lapsepõlve ja haridustee läbime ju ainult korra.
Me kõik teame, millise trauma võib lapsele tekitada vaenulik õpetaja. Samamoodi võib aga laps kannatada siis, kui tema kooliteed muul moel häiritakse. Näiteks, kui mõne ametniku või poliitiku ego tõttu kuhjatakse haridus üle samaaegsete reformidega. Kujutage ette, mida tunneb maakooli õpilane, kes peab eksamiteks õppides muretsema hoopis selle pärast, kuidas ta hakkab hommikuti kooli saama, kui koolide algusaeg sunnitakse kõikjal ühesuguseks ning valla ainus bussiliin ei saa kohe kindlasti sel kellaajal kõigi koolideni jõuda. Kuidas kujuneb noore haridustee, kui 9. klassi lõpueksamil põrus ja uut võimalust ei anta. Kas laps tunneb end kui inimene või pigem nagu lahter Exceli tabelis, keda saab meelevaldselt ja ilma arusaadava põhjuseta nihutada, painutada ja tarbetule standardile allutada?
Ja õppeasutuste roll on veelgi laiem. Kümned tuhanded lapsed ja noored kasvavad täna katkistes perekondades. Mõnel on puudu isakuju, mõni on igapäevaselt oma vanemate võimuvõitluse vahel. Kool peab andma oma parima, et lapsel oleks vähemalt sealgi need vajalikud pidepunktid, rutiin ja turvatunne.
Samuti ei saa alahinnata seda, millise mõjuga on lastele meedia ja vajadus kuuluda gruppi. Maailmas on väga palju huvigruppe, kes üritavad oma meelsust levitada just laste kaudu. Laps, kelle pidepunktid on häiritud, on väga lihtsalt mõjutatav võtma vastu väärtushinnanguid, mille tagajärgi ta ei mõista. Kas kool aga võtab täna rolli kasvatada Eesti patrioote ja perele suunatud inimesi või pigem proovib olla kõigi ja kõige suhtes nii tolerantne, et ohverdab nii mõnegi põhiseadusliku pidepunkti? Kas meie haridussüsteem kasvatab Eesti patrioote või on lihtsam kasvatada universaalset maailmakodanikku?
Täna tehtud valikute mõju ei saa hiljem tagasi pöörata. Kui laseme terve põlvkonna kasvada segaduses, väärtusliku kuuluvustundeta ja nõrgenenud identiteediga, maksame selle eest tulevikus kõrget hinda. Ühiskond, kus inimesed ei väärtusta perekonda, ei usalda üksteist ega tunne sidet oma riigiga, muutub hapraks ja kergesti lõhestatavaks. Sest kui nende püsiväärtuste asemel on tujud, siis tujusid on väga lihtne väliselt mõjutada.
Kaitstud laps kaitseb hiljem riiki
Kui suudame kasvatada põlvkonna, kes on haritud, hooliv, enesekindel ja oma riiki väärtustav, siis on Eestil tulevikku, sest selline põlvkond seisab oma pere ja oma riigi eest. Kui riiki tabab majanduslangus või on rünnaku all meie kultuur, siis just selline põlvkond jääb riigiga ning juhib riigi sellest läbi, selle asemel, et siit põgeneda. Kui me täna aga oma vastutused unarusse jätame, on homne ühiskond habras, sest laps ei õpi sellisel juhul ka ise pühenduma ega vastutama. Noored lahkuvad, otsitakse üha enam võimalusi väljaspool Eestit.
Laps kasvab ja areneb iga päev. Seda ei saa vahepeal pausile panna. Seetõttu peame ka laste turvalisuse ja eluterve kasvamise peale mõtlema iga päev. Alustuseks proovime vähemalt kokku leppida, et 1. juuni on laste päev ja me ei lase ühelgi teisel teemal lapsi varjutada.
Monika Haukanõmm: lastega perede kindlustunne on üksikema nägu
Vähem kui kuu aega tagasi tähistasime emadepäeva, täna on lastekaitsepäev. Nendel päevadel kõlavad ilusad mõtted ja väärtused. Ometi on argipäev veidi teistsugune. Paljud emad haldavad igapäevaselt kviitungeid, salvestavad vestluste ekraanitõmmiseid või koguvad tõendeid, et valmistuda järjekordseks kohtuistungiks. Ja seda vaid selleks, et tagada oma lapsele elementaarne elatisraha.
Üksikemade mure on karm reaalsus
Eesti pere kindlustunne lapsi saades on sama tugev kui kindlalt tunneb ennast Eesti üksikema. Ütlen kohe ära, et see ei ole mingi sugudevaheline mõõduvõtt. See ei tähenda, et naised on kuidagi süüdi, et lapsi ei sünni. See ei tähenda, et mehed on halvemad inimesed. Rõhutan veelkord üle, et siin pole küsimus meestes ja naistes, vaid faktides.
- Eestis on ligikaudu 30 000 üksikvanemat ning umbes 90 protsenti üksikvanematest on naised.
- 38 protsenti üksikvanemaid elab suhtelises vaesuses, 11 protsenti aga absoluutses vaesuses. Seega 49 protsenti ehk peaaegu pool üksikvanematest kogeb tõsiseid probleeme, et toime tulla.
- Paratamatult kujuneb nii, et lapsega koos elav vanem peab lapse eest hoolitsema iga päev ja iga tund, samal ajal, kui lahuselav vanem saab endale lubada lünki, kui mõni kuu rahad hästi ei liikunud või tekkisid uued prioriteedid.
- Lapsega koos elav vanem on ka tööturul keerulisemas olukorras, sest kui laps jääb tõbiseks või nutab lasteaias, siis tema lihtsalt peab kohale minema. Lahuselav vanem saab seda teha siis, kui tal on võimalus.
- Kohtuvaidluses on üldjuhul lahusoleval vanemal rohkem aega ja sageli ka raha seda lahingut pidada, samal ajal kui lapsega koos elav vanem peab seda tegema lapse igapäevase kantseldamise kõrvalt. Ta on kohtus emotsionaalsem ja ebakindlam, mida vastaspoole advokaat saab kurjasti kasutada.
See, et me üksikvanemate puhul räägime valdavalt üksikemadest, on suuresti bioloogilistel põhjustel kujunenud tendents. See ei tähenda, et statistikat peab hakkama kuidagi võrdseks väänama või et lapsega koos elavad isad ei koge sarnaseid probleeme. Aga see reaalne statistika lihtsalt tingib selle, et üksikvanemate probleemidest rääkides keskendutakse eelkõige üksikemadele.
Me ootame kõik, et peredesse sünniksid kolmandad lapsed, aga kõige kriitilisem on täna seis esimese lapsega. Ja ka õnnelikus peres esimest beebit planeeriv naine mõtleb kusagil kuklas, et aga mis siis, kui midagi juhtub ja jään lapsega kahekesi? Kas ma julgeksin mõelda ka teisele lapsele? Kui suurt koormat ma jõuaksin üksi päriselt kanda?
Tahaksime talle öelda, et ära muretse, küll sa saad hakkama, aga tegelik elu ei toeta täna sellist optimismi.
Kohtuvaidlused ei too õiglust
Kui pere laguneb ja üks vanem (enamajaolt ema) jääb lapsega kahekesi, siis õigusruum ja kohtusüsteem peaks tagama, et lapse õigused hoolele ja ülalpidamisele oleksid õiglases proportsioonis tagatud mõlema vanema poolt. Praktikas see aga nii ei ole. Sageli tekivad vanemate vahel tülid ning kuna laps on ainus vanemaid ühendav lüli, siis suunatakse omavahelised pinged sinna. Käivitatakse kurnavad kohtuvaidlused, mis venivad aastatepikkuseks ja lõppevad pahatihti alles siis, kui laps suureks saab. Sageli käivad vaidlused täiesti jaburate asjaolude üle ning osavad advokaadid saavad protsessi venitada ja vaidlustada lõputult, laastada oma vastast nii majanduslikult kui vaimselt. Aga lapse ülalpidamine ja hool ei saa oodata!
Näide 1. Keskklassi kuuluv lahuselav isa, kelle majanduslik seis võimaldab korralikult ära elada, vaidleb kohtus tõsimeeli, kas talvesaapad või arsti määratud ravimid on tema koolieelikust lapse jaoks põhjendatud kulu. Sellise sisuga kohtuvaidluste tulemusena on mõlema vanema kohtukuludeks läinud juba suurem summa kui see elatisraha, mille üle vaidlus käinud on.
Näide 2. Lahuselav isa on jõukal järjel ettevõtja, kes on hooldusõigusvaidluses saavutanud endale sellise suhtluskorra, kus ta saab veeta lapsega keskmiselt üle 1,5 nädala kuus, mis tähendab, et alates kaheksandast päevast saab ta lapse emale makstavast elatisest vastava summa maha arvutada. Tegelikkuses aga määratud suhtluskord ei toimi, sest mees rikub lapsele antud lubadusi, last ei kohelda isa uues kodus teretulnult ja nende pettumuste tulemusena laps ei ole enam nõus isa juures viibima. Kuid isa arvestab sellegipoolest elatisest maha need päevad, mida ta peaks lapsega kohtuotsuse kohaselt veetma, kuigi tegelikult ei veeda. Lisaks teeb ta oma arvestuse miinimumelatise järgi, mitte enda sissetulekule vastava elatise järgi. Kohtuvaidluses on elatisvaidlus põimunud suhtluskorra vaidlusega ja sellel ei paista lõppu. Isa kogu fookus on tõestada kohtus, et kõik teised peale tema on suhtluskorra nurjumises süüdi ja et hoolimata oma luksuslikust elustiilist on ta tegelikult kehval majanduslikul järjel. Kohtulahing on kestnud juba mitu aastat – kogu selle aja on isa panustanud lapse kasvatamisse alla miinimumi jääva elatisega.
Need ei olnud teoreetilised võimalused, vaid näited elust enesest. Paljud üksikemad on kogenud, kuidas tänane õigussüsteem ei suuda tagada lapsele õiglast elatist ja suhtluskorda. Kohtutes toimub tihti kahe endise elukaaslase võimuvõitlus, mille vahendiks ja ohvriks on laps, kuid mille kahjud jäävad lapsega koos elava vanema, üldjuhul ema kanda. Millise signaali saadab see nende naiste sõbrannadele, kes alles planeerivad oma esimest last. Kas nad julgevad sellise perspektiiviga üldse last saada?
Ja veelgi tõsisem küsimus – millised arusaamad saab ellu kaasa see laps, kelle isa on tõsimeelselt kohtus võidelnud selle eest, et ta ei vääriks uusi talvesaapaid või ravimeid? Millise julguse pereloomiseks saab kaasa laps, kelle ema on tema eest hoolitsedes virelenud ja mööda kohtuid käinud, võideldes psühholoogilise manipulatsiooni ja vaimse tervise muredega?
Muidugi on ka teistpidiseid olukordi, kus tubli lahuselav isa maksab oma lapsele õiglast elatist, kuid tal tekib põhjendatud kahtlus, et see raha ei jõua täies ulatuses lapseni. Või siis piiratakse lahuselava vanema võimalusi oma lapsega suhelda ja tema osas otsuseid teha. Ka neid olukordi ei saa unustada.
Absoluutset õiglust ei saa tagada
Õigussüsteemi on üritatud aja jooksul täiendada. Aastaid oli probleemiks, et paljulapselise lahku läinud pere puhul korrutati elatise miinimumsumma lihtsalt laste arvuga ja paljud lahus elavad isad ei suutnud sellist elatist tasuda. Mõnikord võis see ületada nende sissetuleku. Samuti ei saanud teha mahaarvamisi, kui lapsed tegelikkuses veetsid märkimisväärse osa ajast ka nende juures.
Alates 2022. aasta algusest arvestatakse lapse elatist uutmoodi ja veidi keerukamalt. Näiteks saab teha mahaarvestusi siis, kui laps on lahuselava vanema juures rohkem kui nädala. Justkui õiglasem, aga mida keerukam süsteem, seda rohkem on ka võimalusi seda matemaatikat kuritarvitada ning nende arvutuskäikude üle kohtus vaielda.
Aga kuni kohtuveskid jahvatavad, peab just lapsega kooselav vanem, valdavalt üksikema, lapse igapäevase hoolitsuse tagama. Mitme aasta pärast saabuv võimalik kohtuvõit ei toida last täna. Ja kuni kohtuotsuseni peavad paljud üksikemad kas elama puuduses või alandama end lapse isalt igakuiselt raha mangudes ning tema vastutulelikkusest sõltudes.
Nii lapsega kooselaval vanemal kui ka lahuselaval vanemal on omad hoovad lapse manipuleerimiseks, mida liiga tihti kasutatakse. Kooselaval vanemal on lihtne külvata lapsesse põlgust ja hirmu teise vanema suhtes ka siis, kui too selleks põhjust pole andnud. Lahuselaval vanemal, kes lapse muredega igapäevaselt ei tegele, on jällegi lihtne saabuda haruharva kohale nagu messias ning osta lapse imetlust odavate kingitustega, isegi kui elatisraha on mitu kuud võlgu. Me ei saa neid lõpuni välistada ja kui asi on nii kaugel, siis on kohtul pea võimatu kindlaks teha, kes alustas.
Kuidas iganes me selle kõik juriidiliselt lahendame, seadus ei võimalda kahel tülitseval vanemal sunniviisiliselt ära leppida. Seadus ei võimalda isegi luua valemeid, mis lapse ülalpidamisel tagavad täieliku võrdsuse ja õigluse mõlema vanema suhtes. Aga tänane olukord, kus olukorra raskus lükatakse vaikimisi lapsega koos elava vanema ja tegelikult lapse peale, kuni kohus otsustab teisiti, ei ole õige ja vajab muutmist.
Vajalikud sammud
Lastega seotud õigusemõistmine vajab põhimõttelist mõtteviisi muutust. Lapse õigused peab tagama koheselt esialgse õiguskaitse korras isegi siis, kui see otsus võib olla alguses veidi ebatäpne. Meie õigussüsteem peab seadma lapse esikohale, mitte loosungina, vaid päriselt. Kohus peab lähtuma esmajärjekorras lapse huvidest, mitte tagama eelisjärjekorras kõige agressiivsema advokaadiga lapsevanema õigused.
- Lapsele tuleb see elatisraha määrata kiiresti, esialgse õiguskaitse korras. Seda, kumb vanem on süüdi, et suhtluskord ei toimi, või mida teha olukorra parandamiseks, saab vaielda jooksvalt, aga laps peab selle vaidluse ajal toidetud olema.
- Lapsele määratud elatis peab lähtuma lapsevanemate tegelikust elatustasemest ja see on kohtu poolt kiirelt tuvastatav. Kui lahuselav vanem elab jõuka inimese moodi, siis ei ole tähtis, kui vähe ta endale oma OÜ-st palka maksab või kelle nimel on ta autod. Miinimumelatis peab jääma mitte normiks, vaid üksnes neile, kes tõesti elavad kasinamalt.
- Riik peab koolitama välja peredele orienteeritud juriste, kes ei tunne mitte ainult paragrahve, vaid hoomavad seda probleemistikku ja saavad lastega jutule. Kui laps on oma vanusest ja sotsiaalsest küpsusest tulenevalt suuteline avaldama arvamust, siis see ei tohi olla teisejärguline, vaid olulise mõjuga sisend otsustamisel, mida peab arvesse võtma. Lapse arvamus ja soov peab olema esmatähtis, sest nutvad lapsed, keda ema käte vahelt ära tiritakse, näitab selgelt süsteemi vildakust. Kuid selleks on vaja, et keegi kohtusüsteemist oskaks seda lapselt küsida ja näha läbi ka võimalikke manipulatsioone.
Eesti vajab kolmandaid lapsi, et enneolematu rahvastikukriis tõusule pöörata. Teine ja kolmas laps sünnib perre aga siis, kui kunagi on julgetud saada esimene. Kuidas muuta olukord õiglasemaks nendele vanematele, kes on läinud lahku ja isegi tülli? Mida peaks riik tegema teisiti? Hea lugeja, jagage enda mõtteid ja kogemusi!
Üksikemadele peaks riik rahalist abi andma aga mitte meie inimeste raha kasutama teiste riikide abistamiseks meie ise vajame abi. Traumat võivad tekitada ka koos elavad vanemad kui nad joovad alkoholi või isegi kaklevad Ka jõukates peredes võib seda juhtuda. Last peavad ikka kasvatama vanemad. Õpetajad teevad kõik mis nendest olene. ta õpetab lapsi. suunab ringidesse ja jõuab ka vestelda nendega kasvatuslikel teemadel. .Lapsi on palju ja igaühega peab leidma kontakti.kui lapsele midagi ei meeldi näiteks saab halva hinde siis ta võib hoopis midagi välja mõelda õpetaja halvustamiseks ja hoopis õpetaja võib süüdlaseks jääda ja see on nii ebaõiglane.
Vaesust võib palju olla aga kui üpilased tulevad bussi siis seda märgata pole. Kohe hakatakse istudes vaatama telefoni.Tähendab koolis istuvad, bussis istuvad ja kodus ka istuvad.Aga kõik on moodsalt riides. Nemad pole süüdi et mood nii jube on. Moekunstnikud on selle moe kuskilt üle võtnud ja omal pole mõtlemist vaja.Eliitkoolis on õpetajatel hea ja rahulik töötada. Õpilased tahavad teadmisi saada,ei sega teisi, paljud tegelevad spordiga, võtavad osa mitmete ringide tööst jne. nendest kasvavad tublid inimesed ja nad austavad õpetajaid mitte andes neile lisakoormusi kasvatustöös.
on olemas ka perekondi kus üks laps on ideaalne ja teine halva iseloomuga. Eks siis peab erinevalt kasvatama.