Mihhail Kõlvart: riigi rahandust ei saa korda teha majanduse arvelt

Ligi miljardieurone puudujääk riigieelarves võib tunduda suur, aga kui Eestis poleks kaotatud maksuküüru ning oleks kehtestatud pangamaks, siis ei oleks olukord kaugeltki nii kriitiliseks läinud.

Praegugi on mitmeid võimalusi Eesti rahandusolukorra parandamiseks ning peamiseks takistuseks nende elluviimisel on valitsuserakondade dogmaatiline mõtlemine.

Exceli tabeliga auke ei lapi

Kindlasti ei saa lahendada riigieelarve puudujääke sellesama Exceli tabeliga, mis meile kolm aastat tagasi majanduskriisi tekitas – tõsta ilma igasuguse analüüsita summasid ümber sealt, kust justkui on veel midagi võtta, ja lappida sellega eelarveauke ilma mõistmata, mida nende summade liigutamine endaga kaasa toob.

Mäletatavasti loodi just selliselt automaks, millega kaasnevalt sattus aga kogu automüügisektor vabalangusse. Samuti suurendati sellisel viisil tulumaksu ja käibemaksu, millega vähendati tegelikult tarbimist ning kahjustati Eesti ärikeskkonda. Seejärel kaotati maksuküür ja sellest tekkinud auk tuli riigieelarvesse juurde laenata.

On oluline meeles pidada, et riigi rahandust ei saa korda teha ilma majanduseta. Riigi rahandust tuleb parandada meetmetega, mis toetavad samal ajal ka majandust, mitte ei tööta sellele vastu. Kui aga kirjutada tabelisse lihtsalt uus maks, mis kahjustab ärikeskkonda või inimeste tarbimisvõimalusi, siis tabelis saab kulud ja tulud riigi jaoks küll paika, aga tegelikkuses on majandus kahjustatud ning praktikas see uus maks loodetud ulatuses ei laeku.

Endised Reformierakonna rahandusministrid Mart Võrklaev ja Aivar Sõerd on esitanud ettepanekute paketi, mis on suuresti just samasugusest Exceli-mõtteviisist kantud ja tekitavad hoopis uusi probleeme. Tõepoolest sisaldab pakett ka iseenesestmõistetavaid ja vajalikke samme nagu kaugkasiinode maksulangetuse tagasipööramine, ent kandev osa ettepanekutest seisneb siiski juba tuttavas tõmblemises Eesti inimeste taskute kallal.

Ühe võimalusena on endised rahandusministrid pakkunud välja võtta raha omavalitsuste käest. Ehk teisisõnu, kõik omavalitsused, kes on suutnud majanduskriisist mingil viisil välja murda, peaksid täiendava osa enda elanike tulumaksust ära andma. Öeldakse küll kõlava loosungina, et “Võtame Tallinnalt!”, aga tegelikult on selle ettepaneku mõte langetada laekuva tulumaksu mahtu kõikidele linnadele ja valdadele, kus ettevõtlus on jalad alla saanud ning kus piisavalt palju inimesi palka teenib.

See raha tuleks ju tegelikult nende omavalitsuste elanike ja nendele osutatavate teenuste arvelt, haridusest sotsiaalabini. Niigi seab riik valdadele ja linnadele seadusega järjest suuremaid kohustusi, aga raha selleks ei eralda. Teisisõnu on kohalikul omavalitsusel järjest vähem võimalusi valida, mida oma elanike heaks maksurahaga teha. Järjest vähem on linnade ja valdade valijatel võimalik oma kodukandis toimuva üle otsustada, sest peaaegu kogu raha on kinni nende kohustuste täitmise all, mida riik nende omavalitsuselt nõuab.

Omavalitsuste raha ei ole riigieelarve reserv, mida saab keskvalitsuse puudujäägi katmiseks ümber jagada. Samuti ei tohi omavalitsustele saata signaali, et kohaliku majandusseisu parandamist karistatakse laekuva maksuraha äravõtmisega.

Pangamaks tooks mitusada miljonit eurot

Veel küünilisem on endistelt ministritelt laekunud ettepanek tõsta eriarsti visiiditasu. See ettepanek võtaks inimeste käest otse ja sealt, kus on kõige valusam. Sisuliselt pannakse inimene valiku ette, kas maksta või mitte minna arsti juurde.

Eestil on täiesti olemas üks tuluallikas, mida on edukalt rakendanud ka meie lõunanaabrid ja mis ei ole toonud endaga mitte mingeid tagasilööke, see on pangamaks, millega maksustatakse pankade erakorralisi tulusid.

Ajal, mil euribor jälle tõuseb, teenivad pangad taas meie inimeste kasvavate laenumaksete pealt järjest suuremat erakorralist tulu, mis võimaldaks riigil teenida pangamaksuga suurusjärgus kuni pool miljardit aastas. On arusaamatu, miks valitsus keeldub seda sisuliselt arutamast.

Rail Balticuga Häädemeeste lähedale metsa

Ka kokkuhoiukohad on olemas. On mitmeid projekte, kus valitsus justkui raha ei loe ning mänglevalt pannakse nende alla magama kümneid ja sadu miljoneid eurosid. Tundub, nagu tuleksid need rahasummad mingist teisest reaalsusest, kuid see pole nii. See on ju seesama raha, mida pärast inimeste taskutest tagasi kraabitakse.

Rail Balticu puhul ei olegi valitsuse jaoks justkui probleem, et esialgsed prognoosid on osutunud kasutuks ning 3,7 miljardi eurone projekt on kerkinud isegi kärbitud kujul üle 15 miljardi. Eesti osa on nüüd samas suurusjärgus, kui esialgu pidi olema kolme riigi kogukulu. Lisaks on selgunud, et Läti kindlasti enda osa 2030. aastaks valmis ei saa.

On teada seegi, et Eestigi jaoks oleks enda lõigu valmimine aastaks 2030 suur pingutus, mis kuumutaks ehitusturu korralikult üle, tõstaks ehitushindasid ning nõuaks igal aastal planeeritud 500–600 miljonile eurole lisaks veel 200 miljonit. Rääkimata sellest, et see ülekuumenenud ehitusturg teeks hinnad kallimaks ka erasektori projektide jaoks.

Meie peaminister on lubanud leida need 200 lisamiljonit igal aastal. Ja milleks? Et pidada siis mitu aastat üleval üksnes riigisisest raudteed. Ja see iga-aastane kulu oleks mitukümmend miljonit eurot aastas sõltumata sellest, kas rong sõidab Läti piirist edasi või mitte.

Selle asemel tuleks kasutada Läti poolelt tulenevat paratamatut ajapikendust selleks, et teha rahulikult ära uus adekvaatne tasuvusanalüüs Rail Balticu kohta nüüdsete parimate teadmiste kohaselt. On täiesti vastutustundetu kulutada 200 lisamiljonit eurot aastas kiirustamiseks, et seejärel selle kalli rongiga mitu aastat lihtsalt Häädemeeste lähedale metsa sõita.

Samuti tuleb üle vaadata valitsuse algatused tuulepargiettevõtete laenude käendamiseks või hinnapõranda tagamiseks maksumaksja rahaga. See seaks meie maksumaksjale aastateks prognoosimatu suurusega riskid ja nagu Rootsis, Hollandis ning mujal Euroopas pankrotistuvate tuuleparkide hoiatavad näited võiksid meile õpetada, need riskid tõenäoliselt ka realiseeruvad.

Jätkusuutlik lahendus taastuvenergia jaoks on pikemas perspektiivis see, kui juhitamatu elektrivõimsuse kulud oleksid nende tootjate endi kanda, mitte ei ole hajutatud maksumaksja ja juhitavate elektrijaamade vahel, nagu on praegune suund.

Eesti riigi finantsseisu parandamiseks on vajalik mõtteviisi muutus. Riigijuhid peavad aru saama, et raha riigile ei tule lõpuks mitte tabelitest, vaid ettevõtlusest ja seega ei saa ilma majanduseta korda ka riigi rahandust. On üsna selge, et see valitsus, kes meid siia kriisi juhtis, ei suuda ega taha oma prioriteete korrigeerida, seniseid vigu tunnistada ega Eestit sellest kriisist välja viia.