Inimestelt ja ettevõtetelt kogutakse rohkem makse, kuid samal ajal kasvab ka riigivõlg. Kui tulemuseks on korraga kõrgemad maksud, suurem võlg ja nõrk majanduskasv, siis tuleb küsida, kas valitud poliitika ikka töötab.
Paide Arvamusfestivalil toimunud riigirahanduse debatt kinnitas taas, et Eesti ees seisvat probleemi ei saa taandada lihtsale küsimusele, kas makse tuleb tõsta või kulusid kärpida. Küsimus on palju põhimõttelisem: kuidas saada Eesti majandus uuesti kestlikult kasvama ja panna samal ajal piir riigivõla kiirele suurenemisele?
Eesti ei saa ennast maksustada jõukaks, samuti ei saa me ennast kärpida ega laenata jõukaks. Eesti peab ennast kasvatama jõukaks.
Lätis ja Leedus pangamaks töötab
Eesti majandus kahanes 2021. aasta lõpust 2024. aasta lõpuni kokku ligikaudu 5,5 protsenti. 2025. aastal pöördus majandus küll kasvule, kuid kasv jäi vaid poole protsendi kanti. Tänavuseks prognoositakse juba ligikaudu kaheprotsendilist või veidi suuremat kasvu.
Kuid ainult SKP kasvunumbrist ei piisa, oluline on kasvu kvaliteet. Kas Eesti majandus kasvab tänu ekspordile, tootlikkusele ja erasektori investeeringutele või sellele, et riik kulutab rohkem ja tarbimine suureneb? Esimene loob pikaajalist jõukust, teine võib anda majandusele lühiajalise tõuke, kuid ei lahenda meie struktuurseid probleeme.
Sama kehtib maksupoliitika kohta. Sageli kuuleme, et Eesti maksukoormus pole Euroopa Liidu keskmisega võrreldes kõrge. Kogu maksukoormust vaadates on selles oma tõetera, Eesti jääb endiselt EL-i keskmisele alla, kuid oluline pole ainult see, kui palju makse kogutakse, vaid ka see, kust neid kogutakse.
Eesti maksusüsteem toetub väga tugevalt tarbimise maksustamisele. Tarbimismaksude osakaal kogu maksutulust on Eestis ligikaudu 39 protsenti, Euroopa Liidu keskmine aga umbes 27 protsenti. Samal ajal on kapitalimaksude osakaal Eestis ligikaudu 8,5 protsenti, Euroopa Liidus keskmiselt üle 20 protsendi. Meie maksusüsteem on seega selgelt tarbimise poole kaldu.
Viimaste aastate maksupoliitika on seda erinevust pigem süvendanud. Veel mõni aasta tagasi oli käibemaks 20 protsenti, nüüdseks on see tõusnud 24 protsendini. Lisandunud on automaks ning tõstetud on aktsiise ja muid makse.
Kõrgemad tarbimismaksud puudutavad kõiki, kuid nende mõju ei ole kõigile ühesugune. Väiksema sissetulekuga inimene kulutab suurema osa oma sissetulekust toidule, eluasemele, energiale ja teistele esmavajadustele. Just sellepärast oleme korduvalt teinud ettepaneku langetada põhitoiduainete käibemaksu. Asi on põhimõttes: kas riik peab oma kasvavaid kulusid rahastama järjest rohkem inimeste igapäevase ostukorvi maksustamise kaudu? Minu arvates mitte.
See ei tähenda, et lahendus oleks ettevõtluse ja investeeringute suurem maksustamine. Eesti vajab hoopis rohkem erainvesteeringuid ja seetõttu tuleb maksusüsteemi tasakaalustamisel eristada tootlikku kapitali valdkondadest, kus on tekkinud väga kõrge kasumlikkus.
Üks võimalus on vaadata finantssektori poole. Läti ja Leedu on kasutanud pangandussektori täiendavat maksustamist. Ka Eestis tuleb ausalt arutada, kas osa tulubaasist võiks tulla sektoritest, mille kasumlikkus on viimastel aastatel olnud väga kõrge. Eesmärk peaks olema õiglasema ja majanduskasvu vähem kahjustava maksustruktuuri kujundamine.
Majandus kasvab aeglaselt, aga võlg kiiresti
Veel suurem küsimus on riigivõla kasv. 2019. aastal moodustas Eesti valitsussektori võlg 8,6 protsenti SKP-st. 2025. aastaks oli see kasvanud 24,1 protsendini ning praeguste prognooside järgi liigume kümnendi lõpuks 40 protsendi lähedale. Eesti võlakoormus on Euroopa võrdluses endiselt madal ja seda pole põhjust eitada. Probleem on eelkõige selle kasvukiirus. Kui majandus kasvab aeglaselt, aga võlg kiiresti, ei saa selline trajektoor lõputult jätkuda.
Selles peitub viimaste aastate majanduspoliitika üks suuremaid vastuolusid. Inimestelt ja ettevõtetelt kogutakse rohkem makse, kuid samal ajal kasvab ka riigivõlg. Kui tulemuseks on korraga kõrgemad maksud, suurem võlg ja nõrk majanduskasv, siis tuleb küsida, kas valitud poliitika ikka töötab.
Eelarvepuudujäägist rääkides tuleb olla aus. Olulise osa lähiaastate kulude kasvust moodustab riigikaitse. Eesti kaitsekulud liiguvad ligikaudu viie protsendini SKP-st ning praeguses julgeolekuolukorras ei ole see minu hinnangul koht, kust peaksime eelarve tasakaalustamiseks kokku hoidma.
Just seetõttu peab ülejäänud riigieelarve olema paremini juhitud. Mehaanilise kärpimise asemel vajame riigi kulude tõhususe revisjoni. Dubleerivad funktsioonid, kasvavad administratiivkulud ning programmid ja toetused, mille mõju ei ole võimalik mõõta, tuleb üle vaadata.
Samal ajal tuleb eristada jooksvat kulu investeeringust. Euro, mis kulub administratsioonile, ei ole majanduse seisukohalt sama väärtusega kui euro, mis investeeritakse taristusse, energiajulgeolekusse, teadus- ja arendustegevusse või digitaliseerimisse. Me vajame nii väiksemat puudujääki kui ka kvaliteetsemat riigieelarvet.
Kust tuleb Eesti järgmine majanduskasv?
Eesti vajab maksurahu ja investeerimiskindlust. Ettevõtja peab teadma, milline on maksukeskkond mitte ainult järgmisel aastal, vaid ka kolme või viie aasta pärast. Pidevad maksumuudatused suurendavad ebakindlust ja lükkavad investeeringuid edasi.
Me vajame konkurentsivõimelist ja prognoositavat energiahinda. Eriti tööstuse jaoks võib energia hind otsustada, kas tootmine toimub Eestis või mõnes teises riigis. Lisaks tuleb Eestisse investeerimine muuta atraktiivsemaks. Uue tootmise, automatiseerimise ning teadus- ja arendustegevuse puhul tasub kaaluda täiendavaid investeerimisstiimuleid.
Me vajame vähem bürokraatiat ja kiiremaid menetlusi. Kui investor peab loa saamist ootama aastaid, võib järgmine investeering minna Eesti asemel Leetu, Poolasse või mujale. Eksport peab taas tõusma Eesti majanduspoliitika keskmesse. 1,3 miljoni elanikuga siseturg ei suuda üksi tagada majanduskasvu, mida vajame elatustaseme tõstmiseks ning kaitse-, tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalkulude rahastamiseks.
Eesmärgid 2031. aastaks
2031. aastaks peaks Eesti olema jõudnud selleni, et eelarvepuudujääk on praegusega võrreldes oluliselt väiksem ning võlakoormuse kasv kontrolli alla saadud. Ambitsioon võiks olla püüelda umbes üheprotsendilise eelarvepuudujäägi poole, kuid selle saavutamise eelduseks peab olema tugevam majanduskasv, mitte majanduse lämmatamine uute maksudega. Mida kiiremini kasvavad majandus, investeeringud ja eksport, seda suurem on ka riigi tulubaas.
Majanduskasv on korras riigirahanduse üks peamisi eeldusi. Kui majandus ja tootlikkus kasvavad, siis suureneb maksubaas ning võlakoormust on lihtsam kontrollida. Kui majandus seisab paigal, muutub iga järgmine euro kaitsele, pensionidele, tervishoiule või haridusele järjest raskemaks.
Me ei pea valima tugeva riigirahanduse ja tugeva majanduse vahel, sest me vajame mõlemat. Viimaste aastate kogemus peaks olema piisav hoiatus, et järjest kõrgemad maksud koos järjest suurema võlaga ei ole jätkusuutlik majandusmudel.
Lahenduseks võiks olla ASTMELINE TULUMAKS, UUS VALITSUS JA LAHKUMINE EUROOPA LIIDUST kust nõutakse meie inimeste raha. Linnades tõsta automaksu sest vaatepilt on jube. Terve päeva veerevad sõiduautod mööda linna tänavaid. Tallinnas on tasuta ühistransport.Mal ei tohiks üldse automaksu olla vaid ainult linnades.Tuleb jätta vihavaenu õhutamine sest üks väike riik suurriigi vastu nagunii ei saa.
Minu meelest on valitsus selleks valitud et ta hoolitseks oma rahva heaolu eest.Meie valitsuses pole tarku ega hoolivaid poliitikuid ja sellest tingitud on ka elatustaseme langus.