Lauri Laats, Tallinna Mustamäe linnaosa vanem
Eesti Vabariigi sünnipäev on selleks korraks taas peetud ning uue aastaringi kirjutamine riigi ja rahva ajaloos alguse saanud. Polnud see mingisugune ümmargune ega uhkelt kõlav daatumi täitumine, vaid pigem argine ja asine tähtpäev.
Võibolla on veel sajandi täitumise pikalt kestnud pidustused liiga värskelt meeles või kuluski sinna liiga palju energiat, sest pidutsemine oli sel korral kuidagi kammitsetud ja ehk isegi kantud soovist tagasi tavapäraste toimetuste juurde asuda. Tõenäoliselt teen ma siin paljudele liiga, sest kahtlemata tunti kodudes ja seltskondades üle Eesti end tõesti hästi ning tunti tõesti rõõmu. Ajakirjanike kaamerad olid aga suunatud vabariigi aastapäeva õhtul Viljandisse, kus toimus esinduspidu ehk traditsiooniline presidendi vastuvõtt. Aasta tähtsaim kõne peole kutsuja poolt tegi mind aga nõutuks – ja ilmselt paljusid veel. Oli see siis riigipea pidupäeva kõne oma rahvale või ühe poliitiku esinemine oma valijatele?
Veel enne nende ridade kirjutamise jätkamist mõtlesin, kas sobibki üldse presidenti kritiseerida, sest on ju iga kõneleja kõne just tema enda mõtete kaja ja tunnete peegeldus. Et aga põhiseaduski ütleb, kuidas president annab lubaduse kasutada oma võimu õiglaselt ja erapooletult, siis sellest möödaastumisele peab siiski tähelepanu juhtima.
Kuigi täis külluslikke kujundeid, ei olnud ometigi kellelgi kahtlust, et president valis oma pidupäeva kõnes valitsuskoalitsiooni kritiseerimise tee. Õigupoolest oligi see ainus suund, mille ümber pikitud külluslikult kirjanduslikke ja muid kaunilt kõlavaid, kuid valusalt torkavaid kujundeid. „Mis nad mängivad siis lolli seal Toompeal!“ – võib presidendiga nõustuja nüüd õigustatud pahameeles hüüatada. Aga ometigi tuleb ka kõige tulisemal valitsuskoalitsiooni kriitikul nõustuda, et sellises pidupäeva kõnes, millega kleebitakse sildid headele ja halbadele otsustele ning poliitikutele, lähevad kaduma need mõtted, mis pidid samuti Eesti inimesteni jõudma. Sest kurjal on komme ikka rohkem kõlada.
„Just sellises kõnes, kus kogu rahva pilgud on presidendi poole pööratud, tulebki valitsuse rumalus esile tuua!“ – võib presidendiga nõustuja nüüd taas hüüatada. Aga ometigi tuleb ka sel nõustujal nentida, et president on piisava autoriteediga, et tema pöördumine jõuaks rahvani muul ajalgi. President Kaljulaid teab ise seda suurepäraselt ja on oma välk-pressikonverentsidega pöördunud ajakirjanduse poole varemgi. Seda võimalust oleks saanud kasutada nüüdki ning keskenduda kõnes sellele, mis on hästi. Või nagu peapiiskop Urmas Viilma kenasti ütles, et tema jaoks jäi selles kõnes paitusest puudu.
Üks asi veel. Vabariigi pidupäeva kõne tõstis viis korda esile Vargamäe Andrest ja sama palju kordi laitis Oru Pearut. Eestluse tüviteksti – nagu on kombeks „Tõe ja õiguse“ kohta öelda – kasutada on muidugi alati kohane, kuid sellest ei saa teha enda versiooni. Eriti sellisel hetkel ja sellises sõnavõtus. Tõenäoliselt peaks kõnekirjutaja veelkord raamatu läbi lugema ja filmigi üle vaatama, sest kaht peategelast ei saa paigutada kangelaseks ning antikangelaseks. Nad on mõlemad võrdselt head ja võrdselt halvad. Mäeandreselik õiglusejanu on ehk ohtlikumgi, sest muutub ühel hetkel kibestumiseks ja pimeduseks. Ma loodan väga, et seda pidupäeva kõne ei kandnud tees „iga inimene peab oma õigust taga nõudma!“.
Mis oleks kui edaspidi räägime näiteks vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvumispäeval just sellest, mis on hästi ja kuidas saaks veel paremini. Sõna on küll vaba, aga ärme kasuta seda mõõgana ja siltide kleepimiseks, vaid selleks, et märgata, julgustada ja tunnustada. Vaid õiguse nõudmisest jääb väheks, sest kui ei tule armastus ja rõõm, pole ka õigusega suurt midagi peale hakata.
Ma elan Mustamäel ja olen vaimustatud sellest kui palju head ta siin teeb. Ta on erakordselt hooliv, töökas, yark. Kõik on õige mida ta ütleb. Meie president on võtnud Reformierakonda pooldava hoiaku. Ilves oli ainult Reformierakonna president. Reformierakondlased on osanud enda alluvusse haarata ka peavoolumeedia ning käib reformierakondlastelaimukampaania edestamine. Praegune valitsus on palju parem kui eelmised ja president oleks pidanud seda märkama. Me oleme üks vaesemaid riike Euroopas ja selles on süüdi Laari, Ansipi ja Rõivase valitsused. Kui poleks koroonaviirust oleks me elu läinud palju paremaks sest meil on tubli ja töökas valitsus kes on juba praegu palju head teinud ja sealjuures ka parandanud eelmiste vigu. Veel ühte reformistlikku valitsust Eestimaa välja ei kannataks sest vaesuse kasv nende ajal oli tohutu, majandus seiskus, arstiabisaamise võimalused kohapeal likvideeriti, ei tõstetud pensione, abirahasid, palku jne. Võiks veel palju kirjutada mida valesti tehti aga mitte ühtegi positiivset asja ei meenu. Praegune valitsus on tubli ja töökas, kuid neid segatakse pidevalr reformierakondlaste poolt kes laimavad ja mõtlevad välja valesüüdistusi tublide inimeste suhtes. meie elu oleks palju parem kui meil poleks Reformierakonda.
Mustamäel on tublija väga meeldiv ja tubbli linnaosa vanem ja meil on üle hulga aja parim valitsus.
taha eelnenud talalakkujate moel pugeda, kuid seekord pean Lauriga nõustuma.
Kõne oli lahi mis lahi. Pealegi toetumine Pearule, mis oli üdini kallutatud. Nagu Pearu oleks ise omale katariinasid trükkinud ega oleks lillegi liigutanud, muidu ta ju Andrest poleks rahahunnikuga üle löönud.
Üldiselt aga toovad sellised üheülbalised käsitlused ja valikud esile Tammsaare nõrkuse olude ja suhete paremal kirjeldamisel. Nagu Pearu oleks olnud labida- ja kirvevihkaja ehk ei osanud ühtki talumehe tööd teha.
Loomulikult näeb Viha-Kersti ennast juba pedesotside ridades, sest seal on toetus sallimatutele sallivatele ehk rahva raha kerjavatele parasiitidele kõige suurem. Pede-Taneliga paras paar!
Ja lisan veel, et selle viiruse lasid lahti reformierakondlased, sest nad vihkavad Eesti vabastajaparteid!
Venemaa tahab meiega sõber olla, aga Reformierakond laimab pidevalt naabrit. Venemaa on viiruse lõplikult kaotanud, ja nüüd annab omakasupüüdliku abi Itaaliale, kus USA ja Reformierakonna koostöös on koroona levitamise tagajärjel raske olukord.
Lauri Laats on parimatest parim, eeskujuks teistele.t Ta teeb tööd, ei laima kedagi ja on väga õiglane. Kes temast halvasti kirjutab on tõepoolest alatu, labane ja alaväärtuslik inimene.
Ma ei vaja alaväärtuslike inimeste märkusi. Jooge vähem ehk siis tuleb aru pähe.
Võib-olla oli presidendil kiire ja ta ei jõudnud enne esinemist läbi lugeda, mida ta pooletoobised nõunikud talle valmis soperdasid?
Iga normaalne inimene saab ju aru, et pidupäeva kõnes peab rõhk olema pidulikkusel, mitte lamedatel epistlitel.
Mõni joob- on loll, magab välja ja jälle tark. Jane sugune aga magagu palju tahab, ikka loll
Pole vaja neid tema esinemisi ja aknast lehvitamiskampaaniat. Vaja on TEGUTSEDA. Miks meie president ei otsi võimalusi oma isiklike kontaktide kaudu välismaal kriisiabi leidmiseks.
Vähemalt nüüd on tal ju võimalust m,idagi kasulikku teha. Egas see, et oma palgast osa heategevusse suunab
pole selle ametikoha jaoks piisav. Seda võib teha igaüks, kes ei võngu nälja ja esmatarbevahendite puuduse
piiril. Õigel ajal tuleb teha õigeid asju. Mile järgi meie valijamehed otsustasid küll?
Pr. president asiski tegutsema – kaebas kohtusse 2.samba kaotamise !
Kui ainult 1.sambast elavad pensionärid, kellest 50% on suhtelises 40% kindlapeale lausvaesuses, lisaks viirusejama, kus hinnad tõusnud ja ise poodi ärge minge odavamat otsima niigi, nüüd veel spekulatiivsed hinnad, karantiinid, hirmud, mured – võtab riigi ema
ja korraldab, et nende elu veelgi hullemaks läheks.