Vello Rekkaro, EÜL vanemnõunik
Eesti Üürnike Liidu algatusel koostati aastail 2015-2016 kollektiivne pöördumine nõudega viia omandireform lõpule kooskõlas Euroopa õiguskorra ja Eesti Vabariigi Põhiseadusega. Oma nõude toetuseks koguti 5146 allkirja ja esitati need koos pöördumisega Riigikogule, lisades ka vastava seaduseelnõu kavandi. Pikemalt kirjutas sellest toona liidu esimees Helle Kalda ajalehes Kesknädal (7. septembril 2016).
Nüüd viis Turu-uuringute AS Tallinna Ülikooli ekspertgrupi tellimisel k.a. juulikuus läbi küsitluse sundüürnike kui omandireformis ebaõiglaselt koheldud elanike seas, lähtudes Rahandusministeeriumis eelmisel aastal koostatud sundüürnike vastavas andmebaasis olevatest aadressidest. Uuringus omandireformi sotsiaalsetest ja õiguslikest mõjudest kasutatakse eelnimetatud andmebaasist juhuvalikuga saadud 500 sundüürniku andmeid; lisaks viiakse osa intervjuusid läbi küsitlejate poolt.
Meie korterelamu kahele üürnikule, kes jäid tollal ilma võimalusest erastada oma eluruumid EVP-de eest üldistel alustel, saadeti samuti kirjad, kus oli antud koodid ankeedile vastamiseks internetileheküljel.
Esitatud 78 küsimust annavad aimu, et uuringu läbiviijad on teadlikud probleemide olemusest ja seega on alust loota asjatundlikke ettepanekuid olukorra lahendamiseks. Näiteks 13. küsimuse Mida te tegite pärast elamispinna tagastamist õigusjärgsele omanikule? vastusevariantidena on antud: – ostsime elamispinna omanikult välja; – jäime edasi üürnikuks; – vabastasime elamispinna. Või näiteks 50 küsimus (vaata loo pilti).
Vastaja on oma valikuks eeltoodud variandis märkinud: lisaks rahalisele hüvitisele, mis peaks loomulikult korvama kõik otsesed majanduslikud kahjud, ka hüvitis inimestele põhjustatud moraalsete kannatuste eest.
Peale taasiseseisvumist on Eestis läbitud pöörangulised aastad ja nüüd on võimalus tasakaalustatumalt hinnata tehtut. Edenemiseks on vajalik luua sidusam ühiskond, jõuda ühiskondliku kokkuleppeni ka omandireformi õigusriigipärasel lõpetamisel, austades inimõigusi ja meie Põhiseaduse sätteid võrdsest kohtlemisest.
pole üldse küsimus. Seda on maakontades ja väikelinnades niigi küllalt. Teha remont ja koli sisse.
Palju on neid kunagisi omanikke, kellelt midagi rööviti? Eestis sai enne 1940.a omanik olla valdavalt see, kel eluaastaid 20 ehk kelle sünnipäev jäi aastasse 1920 või varem. Palju meil neid täna on? 2020-1920 = 100 aastat. Seega tulevad kõne alla ainult 100-aastased ja vanemad, neid on ligi 200. Neist enamik on juba hooldekodus, ehk vaid üksik suudab ise end majandada ning tunneks rõõmu uue elamispinna üle rahulikus külakeses.
Mis on aga pistmist 1940.a nõukogude okupatsiooniga 20-, 50- 70-aastastel, kes sündisid pärast Eesti okupeerimist?
Kas taganttõukav jõud on AHNUS või surematu soov kellelegi kätte maksta ning too tänavale tõsta?
hommikul teatati, et 100-aastaseid ja vanemaid on meil 134. nemad on sündinud aastal 1920 ja varem. 1940ndateks olid nad alles saanud täiskasvanuks, kuid palju neist noortest ka omanikud olid?
Asi on keerulisem.
Paljud tollased elamispinnad asusid kesklinnas-eliitrajoonides, või jäid linnade kasvades selle keskusesse. Selliseid elamispindu said reeglina tollased nomenklatuura tegelinskid, kommunistide käsilased, koputajad, …
Oli ka äärelinnade-kõdurajoonide omi, mida jagati lihtsurelikele töökohtade kaudu. Reeglina kitsilt ja selliste töökohtade kaudu, kuhu keegi tööle minna ei tahtnud.
Seega tuleks kõigepealt vaadata, et mis alusel see-teine oma nõuka-aegse elamispinna sai! Kas nomenklatuuriliste- parteiliste teenete eest või lollil ja vastikul töökohal töötamise eest.
Kohalikud advokaadid võtsid ühendust endiste nn omanikega, kes tegelikult kas jäid riigilevõlgu või said kompensatsiooni Saksamaalt.
Riigiarhiivist hävitati palju dokumente ja nii need Eestlased kodudest välja aeti.
Petttus pole heastatud ja vaid jutustatakse.
Õiglust ei tule enam kunagi.
UUED UUDISED on rahahädas. Saatsid Gräzini saate hoopis Postimehe kätte.
Kesknädal pole aga suuteline isegi ajalehte enam välja andma.
Vaat mida on Korb selle ajaga suutnud teha:
Kõik sai alguse kohe võimule tulles, kui Mihhail Korb tegi ministrina kaks järgemööda prohmakat.
Esiteks hõiskas, et kohe tõstame pensione 100 euro võrra ja teiseks avaldas oma isiklikku arvamust sõjaveteranidele Haapsalus, kus väitis, et NATO on siinmaal täiesti mõttetu.
Pensionitõus võeti arutlusele ajakirjanduses ja leiti, et raha selleks on küll. Hiljem ehmuti ja pandi küsimus pikaks rahvakohtumiste arutluseks, et äkki ei tahetagi?
Minister lasti lahti ja pandi Keskerakonna bürood juhtima. Sedasama, kus Jaaniööl joodi ja narkootikume tarbiti (ajakirjanduses ilmus videosalvestus).
Tänaseks on selge, et lubatud pensionitõusuks lihtsalt raha ei olnud! Millegipärast ei suutnud esimesed kaks aastat Keskerakond valitsust juhtides selgusele jõuda riigi rahaasjades.
Järgmine suurem prohmakas oli Narva kohaliku valitsuse korruptsioonikahtlus, kus Ratas nõudis keskerakondlaste kohest ametist lahkumist. Enne süüdimõistmist, kus tõesti ka üks süüdlane oli, aga kohalikud vihastasid niipalju, et senine tugev valimiskants Ida Virumaal purunes ja Keskerakond sai valimistel sealt palju vähem hääli. Sama kordus ka Europarlamendi valimistel ja lisaks veel üleriigiline vanurite pahameel, et pensionide tõusuga niimoodi peteti.
Osalesin küsimustele vastamisel, Minule tundub, et küsimustik oli hästi koostatud.Tahaks loota, et probleem leiab lõpuks ka lahenduse. Siiamaani olin arvamusel, et riigile on parimaks üürnikuks surnud sundüürnik.
Minu isa ehitas maja. Selleks kulus kgu ta järelejäänud elujõud. Peale pommitamist kaotanud kodu, + peale tuleõnnetust enne seda+ peale sissemakseid EW aegsele korteriühistu korterile Kadriorus, mida ta loomulikult ei saanud, oli tal veel jõudu
majale, et majutada mind ja ema, kes me elasime 3 kesi 15m2 suuruses kööktoas ,samuti Tallinnas.,sundüürmikuna.Kemps õues, lutikad toas ja keldrisse tegid majaelanikud oma rooja ja viskasid solki.
See sündis 10 a pärast sõda.
Ta kaotas närvid, elumõtte ja läbisaamise minu emaga. See oli hind. Seda hinda maksin ka mina -lapsena ja läbi elu. Maksan nüüdki veel erinevaid põhjusi pidi.
Ja nüüd tulte teie ja ütlete,et teile ei kõlba Tapa, Järvakandi või maakorteridd.hinnaga 15 ooo isegi 5000., isegi 2000. Kes seal elavad? Trollid,kollid? Mina elan, ka see on hind.
Teie peate saama elada Tallinnas, kes te pole midagi elujõust kulutanud. Las riik maksab teile see 15000.
Seda ta peaks o,meti suutma.
Või polegi teid enam, on vaid teie pärijad,kes teile pinda käivad. On ju möödas 30 a. ja ülekohus ikka lahendamata.
Jah, see oli ülekohus, on alati, kui inimeselt või loomalt võetakse ta kodu.Ülekohus oli see ka minu isa suhtes, kellel polnud lootustki saada korterit, nagu saite teie. Jah, peale sõda veel 10-15 a olid varemed ,jah ,tuli üles ehitada tööstus ja elurajoonid ja selleks sisse tuua elanikke.
Jah, see ülekohus jõudis teieni või teie pärijateni alles nüüd EV ajal..
Aga minu isale ?????? ja tema kaudu ka mulle.
INIMESTE HÄDA N SELLES, ET NAD NÄEVAD AINULT SEDA KURJA, MIS NEILE SÜNNIB,
MITTE SEDA, mIS TEISTELE ELUSOLENDITELE /KA LOOMADELE / KOGUAEG- NENDE ÜMBER.
NAD EI TEE MIDAGI, ET SEDA TAKISTADA -NAD VAATAVD PEALT, LASEVAD LIIGA SAGELI ENESTEL SELLEST KASU LÕIGATA, VEEL HULLEM KUI A ITAVAD KAASA.
MAAILMAS ON KÕIK OMAVAHEL SEOTUD. KÕIK KURI , SELLETARVIS LOODUD MENTALITEET PÖÖRAB ENNAST LOOJATE JA TUIMADE TUIUTAJATE VASTU ÄRAARVAMATUID TEID PIDI – JA SIIS KANNATAVAD KÕIK.
SELMET MOODUSTADA ÜHISRINNE KURJA VASTU. SELLE VASTU, MIS ELUSOLENDIT ÕNNETUKS TEEB – OLGU VÕI KÕIGE “TÜHISEMAT”.