Mida teha, kui esmaspäeva hommikul haige peaga tööle ilmudes asutuse juht su enda juurde kutsub ja peapesu teeb? Kuidas käituda, kui sulle tundub, et ettevõtte juhatus sind vääriliselt ei hinda? Mis jääb üle laiskvorstil, kellelt direktor tööülesannete täitmist nõuab ning vastasel juhul vallandamisega hirmutab?
Nüüd on kõigile hädalistele lahendus olemas – kui juhtiv töötaja sulle vastik tundub ning sa soovid talle kätte maksta, võta ühendust Postimehe leidlike ajakirjanikega, ning juba mõne päeva pärast leiad väljaandest mahlase artikli töökiusust, mida su autoritaarne ja ülbav ülemus harrastavat. Vähemalt nii tundub, kui lugeda 14. veebruaril Postimehes üllitatud põnevuslugu Tallinna Kultuuriameti pikaaegsest juhist Aini Härmist.
Artikkel algab kirjeldusega, kuidas Kultuuriameti mõned töötajad kartvat ameti juhist telefoni teel rääkida ning kutsuvat ajakirjaniku konspiratiivkohtumisele vanalinna keldribaari. On raske mõista, miks ei saa asjaomased isikud oma jutte telefonis aetud, sest kõnede pealtkuulamise õigus on teadupärast vaid jõustruktuuridel, ja sedagi üksnes kohtu loal. Kas ajakirjanik tahab väita, et Aini Härm on nii võimas, et käsutab juba ka Kapot ja Kripot, kohtutest rääkimata? Palju parem pole ka artikli järg, milles kirjeldatakse keldribaaris toimuvat, kus hirmunud ametnikud märkavad paari nokastanud klienti ning pealtkuulamishirmus kasutavad ajakirjanikuga vesteldes, tule taevas appi, šifreeritud kõnet.
Pseudopõnevust küttev jauramine usutavuse kogu artiklilt ja meelestab lugejat võtma Kultuuriameti paari töötaja kaeblemise peale kokku klopsitud kirjatööd sellena nagu see on – katsena kaudseid vihjeid ja kallutatud teemakäsitlust kasutades kätte maksta. Kas see aga õnnestub?
Pikk ja lohisev kirjeldus sellest, kui Härm mingil kontserdil olevat kedagi sõimanud, kuna talle ei meeldinud, kuidas olid saalis paigutatud tema ja tema külaliste istekohad, jääb aga enam kui uduseks. Kes ja kas ikka sõimas ning milliste sõnadega? Ehk tegi ameti juht lihtsalt märkuse?
Konkreetsemaks läheb artikli toon, kui käsitletakse lepingu lõpetamist Tallinna Filharmoonia ja Birgitta festivali kunstilise juhi Risto Joostiga. Ajakirjanik püüab iga hinna eest teha lepingu lõpetamisest skandaali. Aga faktid räägivad vastupidist. Leping lõpetati korrektselt osapoolte kokkuleppel.
Kontserdi- ja etendusasutused peavad vahel end seesmiselt värskendama, et leida uusi ideid ja kvaliteeti. Sarnane protsess käib hetkel ka riigiooperis, kus rahva lemmik balletijuht Toomas Edur asendatakse uue värske tegijaga. Jah, sellised vahetused toovad alati kaasa eriarvamusi, solvumisi ja kriitikat, ent kas sellepärast tuleks ka „Estonia“ juhtkonda süüdistada võhiklikkuses, nagu praegu üritatakse sarnase verevärskenduse tõttu teha Tallinna Kultuuriameti juhiga?
Risto Joost suutis täita Tallinna Filharmoonias tühiku, mis tekkis Eri Klasi lahkumise järel. Ta tegi tublit tööd, aga kui noor andekas mees otsib maailmast uusi väljakutseid, tuleb talle seda võimaldada. Hakata siin konstrueerima alatuid vandenõuteooriaid – see jäägu nende pärusmaaks, kellel igavusest muud teha pole.
Linnamuuseumi direktor on aus inimene ja esineb artiklis oma nime all. Tema etteheide Kultuuriameti juhile seisneb selles, et too venitavat piletihinna tõusuga ja muuseumi nimemuutusega. Igasugune hinnatõus aga ongi teema, mille otsustamisel tuleb üheksa korda mõõta ja ka siiski veel kahelda, kas lõigata või mitte.
Pikemalt pole Postimehe artiklil mõtet peatuda, sest sisuliselt on tegemist ajakirjandusliku kiusuga, mida meil kahjuks üha rohkem esineb. Postimehe üllitist lugedes tekkis mõte, et kas ei tuleks sarnaselt internetikiusuga kriminaliseerida ka ajakirjanduslik põhjendamatu verbaalpeks. Ehk mõeldaks siis enne, kui mõne töötaja vihameelseid mõtteid kogu maailma progressiivse üldsuse seisukohtadena välja pakutakse? Aeg on kolletuv meedia reaalsusesse tagasi tuua!
E.T. Harjumaalt
või seltsinaine E.T. ei oska uneski ette kujutada, kuhu sm Sepik oma juhtmed ja mikrid on ühendanud ning kuulab usinalt kõiki pealt. Ning lootus mingile Kapole või Kripole või Mupole on ülimalt ajauvaba. Seda teatakse ning sellepärast ka neljasilmakohta otsitakse.
Mina seda Ainikest ei tea ega tunne, kuid vahel ikka käib üks rivis vale jalga ja kui ninamutt alustab parema jalaga marssimist, siis oleks arukam just tema välja vahetada et kogu rivi käiks Adolfi marsisammu.
Mis puutub toolide asetusse, siis ninameeste ja ninamuttide kohad peaks olema sihilikult taga. Alati on kaugemalt ehk kõrvalt parem vaadata, saadakse erapooletu pilk asjale. Ainult siis, kui kedagi püütakse enne valimist püünele sokutada, tuuakse ta ette – näete, see on meie Jurka!
Kui aga mingit asja uuritaksegi, siis tuleks seda teha AVALIKULT! Mitte midagi valides ja süüdlast õigustades.