Rahvuslik kultuurimälu vajab tõejärgses maailmas ellujäämiseks mitmekülgset hoolitsust. Üheksakümnendate üleminekuaeg kujunes Nõukogude Eestis kultuurilugu ehitanud tippudele traagiliseks. Kapitalistlikuks süsteemiks ümberkorraldajate tegevus murdis paljude professionaalide elu perspektiivituks, idandades neis jõuliselt stressi. Kultuuriinimeste enesetapud ja juhustena näivad õnnetused olid toonase ajastu märgiks. Üliandeka Paul Poomi juhtum on meie kultuurimälul üheks mäletamise proovikiviks.
Endine näitleja Paul Poom on sündinud 30. juunil 1958 Tallinnas. 1976. aastal lõpetas Tallinna 37. Keskkooli. Näitlejaks kujunes TRK lavakunstikateedri kümnendas lennus kursuse juhendaja Merle Karusoo käe all. Ajastu teatripilti muutis Anton Makarenko / Merle Karusoo diplomilavastus „Makarenko koloonia“. Poom mängis selles Semjon Karabanovi/ kurjaažlase Peretsi rolli ja oli ka lavastaja assistent. Lavastusest on säilinud elavaid pilte 1980. aastal Eesti Reklaamfilmis tehtud promofilmina.
Karusoo „Makarenko koloonia“ on Eesti teatriloos samamoodi märgiline nagu Jaan Toominga lavastus „Laseb käele suud anda“ Vanemuises või Lembit Petersoni „Godot’d oodates“ Noorsooteatris. Karusoo kursuse tudengid on kujundanud lähiajaloo ühe ajastu teatri, filmi, televisiooni ja raadio kultuuriruume: Roman Baskin, Madis Kalmet, Guido Kangur, Arvo Kukumägi, Ain Lutsepp, Toomas Lõhmuste, Tõnu Oja, Tõnu Raadik, Katrin Saukas, Ülle Kaljuste, Anne Veesaar, Marika Vernik, ja omal ajal ka Paul Poom.
Pärast teatrikooli lõpetamist töötas Paul Poom näitlejana Viktor Kingissepa nim. Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris. Aga tema esimene lavaroll oli Draamateatris juba paar aastat varem. Esimeseks tuntumaks rolliks sai don Juan IX lennu diplomietenduses “Don Juan ehk Peetri pidusöök”.
Neljateistkümne aasta jooksul on Poom loonud seitseteist filmirolli – võimas saavutus väikese Eesti filmimaastikul. Isiklikud suhted on tihedamad olnud „Nipernaadi“ filmimisel, kus Paul mängis Peetruse rolli. Meeldejäävamad osatäitmised on olnud Peeter Viksur mängufilmis “Ideaalmaastik” ja Aadu Kaarjas „Giordanos“.
Samasse aega mahub kaheksateist rolli telesaadetes ja lavastustes, millest väljapaistvamad on „Keisri hull“ (Timotheus von Bock), vandersell Paul „Vandersellides“, Guillaume lavastuses „Mamouret“, „Tabamata ime“ (Kõrend), “Vigased pruudid“ (Kärje Juhan). Lisaks kuusteist rolli raadiokuuldemängudes. Poom oli tuntud ka estraadinäitleja ja konferansjeena ning kirjutas lavamuusikat.
Kuid siis – varakapitalistlikel metsikutel aegadel – 1993. aastal tungiti Paul Poomile kallale. Tagantjärele on raske isegi täpset kuupäeva kindlaks teha. Teada on vaid niipalju, et see juhtus veebruari lõpul või märtsi algul. Ta leiti ühel hommikul vanalinnast Vene tänavalt jõhkralt läbipekstuna ja teadvusetult. Tal olid tohutud peahaavad, taskud tühjaks röövitud.
Kuid haigla asemel viisid politseinikud ta hoopis Männiku kainestusmajja betoonile vedelema. Teised tõusid ja jalutasid minema, kuid Paul ei tõusnud. Alles siis kutsusid korravalvurid arsti. Saanuks Paul arstiabi kohe, võinuks ta saatus kujuneda hoopis teiseks – võib-olla tunneksime teda mõne teatri tippnäitlejana, võib-olla mõne telesaate vaimuka juhina.
„Paulile kaks ajulõikust teinud neurokirurgid kinnitasid, et see mees ei tõuse enam kunagi oma jalgadele, rääkimata käimisest, ning on päevade küsimus, kui ta kustub.“ Nii räägib Henno Hunt kasupojast Paul Poomist. Kuid Paul tuli tasapisi välja. 1994. aasta algul tõi ema poja koduravile. Paul õppis tasapisi uuesti rääkima, tema esimene sõna oli „ema”. Ta õppis jälle ise kõndima, ise sööma. Ta õppis taas kirjutama. Paul on sügava puudega invaliid, üksi ta paraku hakkama ei saa.
Kunagine armastatud näitleja Paul Poom on pärast õudset õnnetust elanud koos ema Ilse ning tema elukaaslase Henno Hundiga. Nemad on Pauli eest hoolitsenud kõik need rasked aastad. Nad on olnud Pauli kõrval päevast päeva, söötnud teda, aidanud tal kõndida. Perekond elab vaikset tagasihoidlikku elu. “Me saame hakkama,” ütleb Hunt. “Ega see kerge ole, aga me saame hakkama. Algul oli ikka väga-väga raske.” Ligi kahe meetri pikkune Paul saab juba ise kõndida. Ta sööb ise.
Abielust Mare Poomiga on tal tütar Mari-Lin, kes on abielus omaaegse menuansambli „Pantokraator“ liikme Erik Sakkoviga; neil on poeg. Järgnenud kooselust Anne Paluveriga on Paul Poomil poeg Paul. Õnneks pole lapsed – tütar Mari-Lin ja poeg Paul – isa ja vanaisa unustanud. Nad käivad teda tihti vaatamas, lihtsalt temaga rääkimas. Ja see teeb Paulile nii suurt rõõmu…
Üks peaaegu eluaegne semu on Raivo Allev. Nad tunnevad teineteist juba keskkoolipõlvest. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti arendus- ja haldusosakonna juhina töötav Raivo Allev ütleb, et kogu tema pere peab Pauli sõbraks ja tunneb temaga suhtlemisest rõõmu.
„Sõber Paul elab päris hästi. Ta tunneb ennast nii hästi, kui üks raske töövõimekaotusega inimene tunda saab. Oma piiratud nägemise juures on ta uudishimulik ja elurõõmus. Usk ja lähedaste hool on tema puhul imet teinud,“ rõõmustab Raivo. „Paul on inimene, kes minu meelest tänu lähedaste usule ja uskliku kogukonna toele on leidnud usu. Juure, millele tugineda. See teeb rõõmu Paulile enesele, Pauli lähedastele ja ka minule.“
Nobeli kirjandusauhinna laureaat, näitekirjanik George Bernard Shaw olla Moskvas Nõukogude Venemaa esimese valitsusjuhiga kohtumisel küsinud Vladimir Leninilt: „Mida panete kiriku asemele?“ Lenin vastanud, et teatri. Endine näitleja Poom ütleb: „Jah, ma vihkasin Jumalat. Ta lihtsalt hakkas vastu. Ma olin ju näitleja. Aga kui ma poleks Jumalat leidnud, siis võib-olla ma üldse ei istuks siin.“
„Teate, ega ma poleks suutnud seda kõike üle elada ning kuude viisi ööd ja päevad Pauli haigevoodi kõrval valvata, aga mul on Jumal. Ma usun Jumalasse, ja tema aitab. Ja Pauli tervenemine on toimunud just palvete läbi,“ ütleb Pauli ema Ilse. „See on ikka üks Jumala ime, et Paul elab ja on olemas,“ lisab Henno Hunt. Tõepoolest, Jumal on toonud sellesse majja tagasi rahu ja rõõmu.
Tõnu Virve