Kas liberalism on tee orjusse?

Aristotelese jaoks oli parim keskklassi võim ja ise sellesse kuulumine ja filosofeerimine. Pildil Aleksander Suur ja Aristoteles. Scanpix

Ühed rikkad ja kasutud, kes himustavad alati rohkemat;

teistel pole aga midagi ja nad elavad puuduses,

ohtlikud, tundes liig suurt kadedust

ja läkitavad omanike poole tigedaid nooli.

(Euripides „Palujannad“)

KARL LUST, vaatleja

Parempoolsed ei varja, et jääme tulevikus vähemusrahvuseks omal maal. Ilma pensionita, ilma tasuta hariduse ja arstiabita. Siis kaovad ka demokraatia ja vabadus. Poliitika ilma filosoofiat tundmata on pime. Selgust võiks saada Vana-Kreeka pärandi ja klassikute tundmisest, sest mustrid korduvad.

Orjapidamine jättis kreeklastele rohkelt jõudeaega (kr scholé; siit tuleneb meie sõna „kool“). See võimaldas neil teaduses ja poliitikas tõusta mujal maailmas kättesaamatutele kõrgustele. Demokraatia ja peavoolust erinev sõnavabadus (pharrēsia) nõudsid oma seisukohtade tõestamist. Eristati usku (pistis), arvamust (doxa) ja teadmist (epistēmē). Filosoofe huvitas see, mis on olemas; mitte aga soovitu. 27-aastane kodusõda demokraatide ja oligarhide vahel ning sagedased riigipöörded viisid mõtteteaduse tippu. Antiikkultuuri, sh hariduse põhiviga oli põlgus töö vastu ja meelelahutuslikkus.

Tänu vasakpoolsete võitlusele ei ela Lääne tööinimesed enam toidupuuduses ja mustuses, ei elata kogu perega ühes toas ja keskmine eluiga pole enam 30–40 aastat. Tööpäev on lühendatud 15 tunnilt kaheksale; lisandub vaba laupäev. See annab ka töötavale elanikkonnale võimaluse saada osa kõrgkultuurist. Samal ajal kahjuks ei kuulu kooliprogrammi filosoofia, loogika ega usundiõpetus; see jätab kasvava põlvkonna ajakirjanike meelevalda.

Suurte mõttesüsteemide kummutamiseks piisab paljudele löövatest loosungitest, žongleerivatest spekulatsioonidest ja lihtsustavast sildistamisest; tumedate tungide äratamisest on liigne rääkidagi.

Vabadusest sai orjus

Ühiskondlik kriis Kreekas tõstis esile tõerääkijad.

Tuntuim neist oli Sokrates, kelle kohtuprotsess oli poliitiline –  süüks kodulinna ja demokraatia kritiseerimine. Tema õpilane Platon kurtis, et tal pole Ateenas ühtegi liitlast, kellega koos õigluse eest võidelda; samuti pole jõudu olukorra muutmiseks. Ellujäämiseks tuli olla vait (Riigist, 496). Isad kartsid poegi ja hakkasid laste kombel mängima; õpetajad kartsid õpilasi ja flirtisid nendega; mehed kartsid naisi ja rikutus jõudis koduloomadeni.

Poliitikas ei käitunud peaaegu keegi tervemõistuslikult ja rahvast oli saanud ühisüritustel tunglev arutu mass. Kuigi demokraatlikes riikides hinnati ja imetleti vabadust, suutsid vabalt elada üksnes loomult vabad. Tavaline inimene oli ohjeldamatu ja kõlvatu, jultumust peeti mehisuseks. Oligarhide all oli veelgi halvem: pillajad laostusid, muutudes varasteks ja pühaduseteotajateks. Vaeste tigedus ja kadedus üksteise suhtes aga kasvas, kuni rahulolematus päädis ülestõusudega, millest vaesed ja hääleõiguseta inimesed olidki unistanud. Kui võitsid nemad, hävitasid või küüditasid nad osa rikkaid.

Platoni järgi on rikkus ja vaesus ohud, mida tuleb märgata. Kõik riigid jagunevad kaheks omavahel vaenutsevaks riigiks – rikaste ja vaeste omaks. Jõukamatel kaob huvi oskusi arendada, kehvemad teevad vaestena veelgi kehvemat tööd.

Eesti majandus oli kümme aastat seisakus ja ausas konkurentsis abitu.

Platoni arvates on ühiskondlike ja riiklike süsteemide rikutuse peapõhjus majanduslike huvide valitsemine, mis on nii mureks kui ka stiimuliks. Selline on ka Reformierakonna kujundatud Eesti.

Ühte äärmusesse jõudmisele järgneb reaktsioon teises suunas, ning nii riigi kui ka üksikisiku ülemäärane vabadus muutuvad lõpuks orjuseks. Hädadest väljapääs on filosoofide valitsemine ja valitsejate filosofeerimine.

Hinge surematus

Usk taaskehastumisse polnud Kreekas tundmatu. Pythagoras õppis india tarkade juures ja Platon suhtles tema järgijatega. Upanišaadidest Parmenidese ja Platonini jõudnud kujundi järgi asub surematu hing kehas nagu sõjavankris, mille ette on rakendatud ülespoole pürgiva mehisuse ja allakiskuva iha tiivulised hobused. Neid juhib kutsarina head ja kurja eristav mõistus, soovides näha taevast.

Sokratese järgijad ning pime keskaeg pidasid keha hinge vanglaks kui mitte hauaks – see täidab meid ihade, himude ja hirmudega. Platoni järgi on hingel arukas ja mittearukas osa. Viimasest lähtuvad iha toidu, joogi ja seksi järele koos rahaarmastusega, mida on kõige lihtsam rahuldada rahaga. Saatuse määrab see, kas peale jääb arukas osa koos kirega või madalamad ihad. Surma järel tuleb kohus, mis saadab filosoofide hinged jumalate juurde, ülejäänud puhastumisse või Tartarosesse, kus piinad on enamasti igavesed.

Platon võrdleb sarnaselt hinduismiga riiki ja keha. Inimesed ja riigi osad jagunevad jumalikeks, kangelaslikeks ja loomalikeks. Moraalselt täiuslik saab inimene olla vaid hästiorganiseeritud ühiskonnas, kus valitseb õiglus. Kuna hinged on ebavõrdsed, peab riigis valitsema ebavõrdsus. Igaüks leppigu nurisemata talle määratud koha ja tööga ning tegelgu ainult oma asjadega.

Vasakpoolsed on üritanud tööjaotust kaotada. Seniajani pole üksmeelt, kes ja kuidas inimese koha üle ühiskonnas õigesti otsustab. Platoni arvates põhjustab sotsiaalse kurja, sh sõja, eraomand, mis puudugu filosoofidel ja sõduritel; samuti puudugu neil pere. Talupoeg tohib maad üksnes kasutada.

Selliselt elati muistses Hiinas ja Indias. Platon ise käis Egiptuses eeskuju otsimas. Selletaoline ühiskond koos pärisorjuse ja inimese loomaliku olekuga sai teoks keskajal ning püsis tuhat aastat ja võib korduda.

Kesktee mõistlikkus

Aristotelesele oli tõde armsam oma õpetajast Platonist (Nikomachose eetika (NE) I 61096), kelle ideede õpetusest ta kivi kivi peale ei jätnud. Pole tõde ilma keha ja mateeriata (Hingest, 494a, MF 1026). Mida tähendab ideedele ja ilmutusele rajatud riik, näitab islam, võideldes šariaadi kehtestamise eest terves maailmas.

Aristoteles oli normide kehtestamise ja karistamise vastu, mis iseloomustab praegust Eestit. Riik peab hoolitsema mitte rikaste, vaid kõigi eest, tagades hea elu ja õitsengu (eudaimonia). Inimese sihiks peaks olema loomutäiusele (arete) tuginev õnn, mis nõuab poliitilise, rahalise ja hingelise heaolu ühtsust. Aristoteles mõistis, et elu aluseks on majandus, ja nägi, kuidas enamust juhib lõputu iha lõputult vara hankida.

Nii muutub vabade inimeste ühiskond orjade ja piiramatult võimutsevate rikkurite riigiks. Ülestõusud ja riigipöörded tekivad ülemäärasest kihistumisest.

Aristoteles nägi, et parim on keskklassi võim ja ise sellesse kuulumine ning filosofeerimine. Kõige vähem rikutust ja väärastumist tuleb ette demokraatlikes polistes (NE VIII 10, 1160). Omand olgu laias plaanis ühine, jaotatuna eravaldusteks, mis ei tohiks erineda üle viie korra. Kodanike kuulumine riigile oli toona ainumõeldav.

Lisaks ühiskondlikkusele on inimese eripäraks mõistus (nous), sh õige mõtlemine. Meie suurimad ja levinumad mõtlemisvead on otsustamine juhuslike nähtuste ja tunnuste põhjal ning erandite otsimine. Absoluutse ja suhtelise segiajamine näib särava mõttekäiguna.

Vaatamata tuhandetele detailidele on Keskerakonna poliitika olnud normaalne ja Reformierakonna oma äärmuslik. Kaugeltki kõik ei ole suhteline ja igal asjal on piir. Tallinna maraton ei ole jooksuhullus, gümnaasiumisse pääsemise lävend 3,75 giljotiin, isapuhkus pole rünnak Eesti kestmise vastu (vt PM 10.08.17; 11.09.17). Isaarmastus tekibki alles lapse eest hoolitsemisel. Mailis Reps peaks kontrollima oponentide matemaatilisi oskusi, sh piirväärtuse arvutamist.

Aristotelese järgi sünnib tõde siis, kui olemist nimetatakse olemiseks ja mitteolemist mitteolemiseks; vale on vastupidine. Sellest järeldub, et eitus ja jaatus ühes ja samas tähenduses ühel ja samal ajal ühe ja sama asja kohta ei saa ühekorraga olla tõesed, vaid on väärad. Tõde ja vale erinevad teineteisest sama vähe kui õige raha ja valeraha.

Platoni Akadeemia ja Aristotelese Lykeion töötasid kõrvu 900 aastat, mil kirik nad ära keelas.

Vastandite ühtsus ja ühtse vastuolulisus

Hegel uuris maailma olemist tema liikumises, vastuoludes, lõpututes seostes ja otsatus keerukuses. Ta pani süsteemi kogu Euroopa vaimse kultuuri kui absoluutse vaimu arengu, mille Marxi teooria asendas majandusega – seda siiski oluliselt vähem kui Reformierakond teeb praktikas. Materialistliku õpetuse järgi sai kommunistlik pööre ühel mahajäänud maal lõppeda vaid katastroofiga. Lenin kasutas selle õigustamiseks nii dialektikat ja loogikat kui ka usulist vihkamist. Rahva enamus oli soovinud demokraatiat ja sotsialismi, millele leivapuudus lõpu tegi. Riigi inimestele allutamise asemel loodi ajaloo veriseim diktatuur, mis suubus hiljem heaoluühiskonda.

Lenini viimane sõna oli kapitalismi osaline taastamine ja nõue Stalin võimult kõrvaldada. Stalini päästis Hitleri kallaletung. Generalplan Ost järgi tulnuks pooled eestlased Peipsi taha saata, et sakslased siia elama tuua ja eestlased 30 aastaga saksastada. Seda plaani tuli Hitleri nõudel siin rangelt varjata ja taktikaliselt hoopis korda hoida. Tihti unustatakse ära, et kommunismi ja fašismi sünnitasid meeleheitlikud sotsiaal-majanduslikud elutingimused. Neist lähtuvalt pidasid Marx ja Lenin võimalikuks ka rahumeelset pööret. Eesti eliit kardab, et Ratase valitsuse maksude alandamise tõttu tulevad viletsusest pääsenud inimesed tänavatele.

Karl Popper hindas Hegelit ekslikult prohvetiks. Preisi pedagoog pidas oma riiki vabaduse tipuks, mis seisneb rahva allumises. Prantsusmaal olnud õilis aadel ja alatu rahvamass, kes segunedes üksteisele ja endale valetasid. Seejärel ühinesid vabadus ja õudus terroriks. Saksamaal tulenevat varandus tööarmastusest, lisaväärtuse omastamist ei taibatud. Riigi hukutavad ka Hegeli järgi pahed, ebaõiglus ja erahuvid, mis ei tohi kasvada ühishuvidest tähtsamaks. Liberalism annab abstraktse vabaduse teha, mis meeldib. See muudab inimesed vaimselt loomadeks, kellele on igaüks tema enese eesmärk, ja teised pole mitte midagi. Eesti parempoolsed näevad selles ideaali. Taoline rahvas teab ise kõige vähem, mida ta vajab, leidis Saksa valgustaja.

Antikommunismi teooriad

Läänes sada aastat valitsenud neopositivism eitas filosoofia analüüsi rakendatavust reaalsele maailmale. Uuriti üksikute lausete õigsust. Hea ja kuri on selle teooria järgi tõestamatud (E. Moore 1912). Neile vastandudes nõudis Karl Popper tõestamise asemel võimalust kummutamiseks (falsifitseeritavust), millest sai piir teadusliku ja mitteteadusliku eristamiseks.

Paraku ei tähenda teadus alati tõde ega uuri meelsasti elu mõtet või armastust. Popperi järgi pole tõene teooria, mis kehtib igal juhul ega ka antud puhuks loodud hüpotees. Marxile oli tõe kriteeriumiks praktika, millest paremat mõõdupuud pole seni leitud. Popper kirjutas raamatud „Historitsismi viletsus“ (e. k. 2000) ning „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“ (e. k. 2010, 2011) Teise maailmasõja lõpuaastail.

Ta heidab totalitaristlikele teooriatele ekslikult ette tervikust lähtumist, mis ei andvat uut kvaliteeti võrreldes inimeste summaga, ja utoopiate loomist. Marxismi rajajad pühendasid uuele ühiskonnale 40 köitest vaevalt paarkümmend lehekülge ja ka Leninil puudus plaan, mida teha, kui võim käes. Hinnatuim antikommunist sai noorena lugeda sotsialismi klassikuid, nähes samal ajal sotsiaalprobleemide praktilist lahendamatust. Ise oli ta pigem sotsialist ja sotsiaaldemokraatia põhjendaja.

Popperiga ühel ajal taunis häid kavatsusi ja plaanimajandust F. A. Hayek kui „Teed orjusse“ (e. k. 2001). Ta vaikis maha, et USA-s ja Suurbritannias rakendati mõõdukalt mõlemat.

1973. a prognoosis Daniel Bell postindustriaalse ühiskonna saabumist. Eraomand, kapital ja ekspluateerimine pidavat jääma tagaplaanile, sest maailma asuvad juhtima teadlased ja insenerid. Demokraatia avardub ning sotsialism ja kapitalism sulavad üha sarnanedes kokku.

Marxi ja Engelsi „Kommunistliku Partei manifesti“ (1848) siht eraomandi ületamisele ja rahva elujärje parandamisele on suuresti juba teostunud heaolu-ühiskondades.

Saatus

Märganud ühiskonna arengus seaduspärasusi, lootis Hegel, et maailma mõistus soovib ellu viia vabaduse ja headuse ideed. Selleks laseb ta meil lähtuda oma kitsastest isiklikest huvidest ja kirgedest. Tulemused on enamasti teistsugused kui sooviti, kuna iga asi muutub oma vastandiks.

Halvimat kartes nõuab meie Põhiseadus riigilt rahva ja kultuuri säilitamist läbi aegade, milleks fanaatiline parempoolsus võimalust ei anna. Enne taasiseseisvumist oli neid, kes nägid ette kapitalismi esialgse akumulatsiooni sünnitusvalusid, sotsiaalset viletsust ja rahvuslikku lõhestatust.

Psühhoanalüütikud eeldavad laste seksuaalset kiindumust oma vanematesse (S. Freud, e. k. 1999), märkamata, et terve pere kuulub kindlasse ühiskonda. Noorte iseseisvumist tõestaks kuulumine skautlikesse organisatsioonidesse ja töömalev.

Uusfreudistid tõmbavad paralleele kapitalismi ja skisofreenia vahel, nähes, et meist on tehtud väärteadvusega ihamasinad (Gilles Deleuze, Felix Guattari, Kapitalism ja skisofreenia I).

Platoni teooria ja kreeka tragöödiate sisuks on inimese konflikt ränga, vägivaldse ja paratamatu saatusega. Sophoklese arvates on parem mitte sündida või varsti surra.

Soovides Delfi oraakli ennustatud saatust vältida ja elu oma kätte võtta, tappis Oidipus teadmatuses oma isa ja abiellus oma emaga.

Sfinksi needusest pääsenud rahvale tulid seetõttu uued needused ikalduse, katku ja laste sünnieelse surmana. Oidipus teadis, kes on inimene. Ta ei teadnud, kes on tema ise. Tapatöö toimus kolme maantee ristil.

Kas parempoolsusele on Eestis tekkinud alternatiiv?

3 kommentaari
  1. Vaagija 11 kuud ago
    Reply

    Parempoolne EKRE ei saa Eestis olla jätkusuutlik – kui tahame, et Eesti jätkuks, siis tuleb meil valida euroopalik vasaktsentristlik, tsentristlik või paremtsentristlik majanduse põhisuund.

  2. maali maalt 11 kuud ago
    Reply

    Alati loen huviga K.Lusti filosoofilisi artikleid. Eestis oli üks tugevamaid ja targemaid filosoofe L.Valt, keda ka välismaal kõrgelt hinnati. E.Savisaar oli L.Valdi üks parimaid õpilasi. Nii nagu ka Aristotelesele oli parim keskklassi võim ja ise sellesse kuulumine, nii ka Savisaar lähtus Eesti riigi loomist läbi tugeva keskklassi. Selle vastu hakkas kohe töötama rikastumist ihkav maffia, mille tõttu on riik täielikus augus.

  3. Võtan 11 kuud ago
    Reply

    Karla loo kokku hoopis nii, et mingit õigust ja õiglust ei saa isetoimivas ühiskonnas olla. Sest pidev rahulolu viib mandumiseni ehk enesehävitamiseni. Alati peavad olema töökad ja laised, rikkad ja vaesed, ning rikkus ja töökus ei käi sugugi käsikäes.
    Ehk: olgem rahul sellega, mida oleme seni suutnud kokku varastada ja röövida.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.