Eurodemokraatia praktikas

Andres Laiapea, ALDE Partei liige

Euroopa Liidu tasandil tegutsev ALDE Partei võtab lisaks erakondadele vastu individuaalliikmeid. Andsin ligi poole aasta eest sisse avalduse selleks saada, et vaadata, kuidas katse luua internatsionaalseid demokraatlikke mehhanisme praktikas töötab.

On räägitud juba kaua demokraatia defitsiidist Euroopa Liidus. Paljud leiavad, et see on vältimatu, sest Euroopal puudub demokraatia korralikuks toimimiseks hädavajalik demos ehk ühtne rahvas.

Euroopa ei ole selline suur rahvaste sulatuspott nagu USA. Liikmesriike lahutavad ajaloost tulenevad keelelis-kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised erinevused, mis muudavad sellise mudeli rakendamise siin võimatuks. Sellest tingituna olevatki demokraatia defitsiit Euroopa Liidu vältimatu pärisosa – demokraatia võib edukalt toimida rahvusriikide, aga mitte Euroopa Liidu kui terviku tasandil.

Pean tunnistama, et minagi kuulun pigem skeptikute, et mitte öelda – pessimistide – hulka. Veelgi enam. Leian, et eurointegratsiooni süvenedes kandub kurikuulus demokraatia defitsiit Euroopa Liidu tasandilt järjest enam ka liikmesriikidesse. On üha vähem asju, mida kodanikud saavad oma riigis valimiste kaudu vabalt otsustada ja muuta, sest poliitikute käed on seotud Euroopa Liidus kokku lepitud reeglitega.

Selline tõdemus muudab süngeks olukorra, kus Euroopa Liidule näib puuduvat hea alternatiiv. Aga mida siis teha? Äkki ongi ikkagi õigus neil, kes seovad oma lootused Euroopa Liidu demokratiseerimisega?

ALDE Partei suur eksperiment

Riikideülese demokraatia arendamiseks on astutud Euroopa Liidus mitmeid samme, alates Euroopa kodanikualgatuse sisseviimisest ja lõpetades Euroopa tasandi erakondade esikandidaatide (spitzenkandidaten) nimetamisega Euroopa Parlamendi valimistel, et anda eurovalimistele rahvusvahelisem mõõde.

Allianss „Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest“ ehk ALDE on läinud aga veelgi kaugemale. ALDE  on võtnud kasutusele individuaalsete liikmete institutsiooni, mille kaudu peaks justkui saama võimaluse enese väljendamiseks ja vormimiseks Euroopa demos. Individuaalsete toetajate võrgustik on küll olemas ka Euroopa rohelistel, kuid nende puhul on see mõeldud siiski lihtsalt rahvusvahelise koostöö edendamiseks.

Üldiselt kujutavad europarteid endast erinevates liikmesriikides tegutsevate erakondade summat või, täpsemalt öeldes, summat, milles liikuvad osakesed võivad olla kohati täiesti erinevate sihtidega, nii positiivsete kui ka negatiivsete laengutega. Nende osakeste ühisnimetajaks on toetumine konkreetse riigi poliitilisele ruumile. Individuaalsete liikmete institutsioon peaks seevastu kaasa aitama Euroopas ühtse poliitilise ruumi kujunemisele. Vähemalt on see nii teoorias.

ALDE Partei individuaalseks liikmeks saada on iseenesest üsna lihtne. Veebis tuleb täita vastav avaldus ning tasuda liikmemaks (20 eurot aastas, noortel 10 eurot, aga samas võib teha ka hoopis suurema annetuse). Mõne aja pärast saadetakse postkasti liikmekaart. Seejärel saab hakata osalema erakonna töös.

Liikmeks astumisel ei ole vaja soovitajaid, aga inimeselt nõutakse kinnitust, et ta järgib ALDE Partei ning Euroopa Liidu alusväärtusi. Kuuluda ei tohi mõne teise europartei liikmeserakonda. Samuti ei võeta vastu neid, kes on mõnest ALDE Partei liikmeserakonnast välja visatud.

Individuaalne liige ei tohi rääkida ALDE Partei nimel, kuid omab loomulikult võimalust öelda oma sõna sekka ALDE Partei seisukohtade kujundamisel. Liikmete endi tegevust koordineerib juhtivkomitee, mis koosneb viiest liikmest, kes valitakse üksiku ülekantava hääle meetodil. Hääleõigust omavad ainult need liikmed, kellel on tasutud liikmemaks.

Väikesearvuline, kuid kasvav seltskond

Juhtivkomitee loodi 2014. aasta kevadel, ja toona toimusid ka selle esimesed valimised. Järgmised olid 2015. aasta sügisel, siis 2017. aasta sügisel. Just sel ajal, kui minust sai ALDE Partei liige, tulid aga vahevalimised, sest üks sügisel juhtivkomitesse valitud isik oli sealt (mulle teadmata põhjusel) välja langenud.

Registreeritud oli kuus kandidaati. Toetasin nendel valimistel avalikult Sofia Afonso Ferreirat, kes osutuski valituks. Ma ei tundnud teda, kuid ta näis sobivat kõige paremini selleks, et kaasata ettevõtmisse uusi inimesi. Ferreira elab Portugalis, kus liberaalid on suhteliselt nõrgad ja vajavad toetust. Tema eestvedamisel on seal asutamisel uus liberaalne erakond (Democracia 21). Eelmisel aastal üks selline (Iniciativa Liberal) küll juba registreeriti, aga ju siis tuntakse vajadust ka teise järele. Leidsin, et juhtivkomitee liikmeks saamine võib aidata tal oma sihte Portugalis paremini saavutada.

ALDE Partei hääleõiguslikke individuaalseid liikmeid oli kevadel 1680, aga oma hääle andis siis neist vaid 634 ehk 38%. Seevastu 2014. aastal oli valimisaktiivsus 74%, aga hääleõiguslikke kokku kõigest 294. Välja ongi kujunenud selge trend: valimisaktiivsus järjest langeb, kuid hääletamisest osavõtnute arv kasvab.

Suvel valisime delegaate novembris Hispaania pealinnas Madridis toimuvale ALDE Partei kongressile. Individuaalsete liikmete delegaatide arv sõltub hääleõiguslike liikmete arvust. Kuna see tõusis üle kahe tuhande, saime valida neli delegaati. Valimisaktiivsus oli endiselt 38%, saime endale ühe delegaadi iga 189 hääletanu kohta.

Kandidaadiks võis esitada ennast igaüks, kuid registreeriti ainult need, kelle kandidatuuri toetas veel vähemalt kolm hääleõiguslikku liiget. Mina toetasin ühte hollandlast, kes ei osutunud valituks. Registreeriti 18 kandidaati. Hääle võis anda kuni neljale. Enim hääli (271) kogus Hispaanias elav Silvia Fernandez. Andsin talle isegi ühe oma häältest.

Kasvuraskused, aktivistide vähesus

Individuaalsete liikmete jooksvad arutelud toimuvad põhiliselt vastavas Facebooki grupis. Delegaatide valimise eel ilmnesid seal paljud sellele keskkonnale iseloomulikud hädad: möödarääkimised, tülitsemised, solvumised ja solvamised, süüdistamised, väljaviskamine, uste paugutamine.

Valitud delegaatide ülesandeks on esindada ALDE Partei kongressil individuaalsete liikmete seisukohti. Prioriteediks on seatud kahe resolutsiooni vastuvõtmine, mille sisul siin peatuma ei hakka, sest jutt läheks muidu liiga pikaks. Kirjeldan vaid veidi nende eelnõude sündimise protsessi.

Individuaalsete liikmete sisekorra kohaselt peab eelnõude koostamine toimuma juhtivkomitee suunamisel demokraatliku ja kollektiivse protsessi kaudu. Juhtivkomitee on otsustanud kasutada selleks veebikeskkonda Slack. ALDE Partei individuaalsetel liikmetel on seal oma kanal, kus igaüks võis tulla välja mõne algatusega, mida siis arutati ja vajadusel täiendati.

Lõpuks pidi eelnõud toetama vähemalt 20 ALDE Partei hääleõiguslikku individuaalset liiget, et see pääseks hääletusele, kus valiti välja kaks kõige prioriteetsemat. Toetasin kolme algatust, mis kõik vajaliku toetajate arvu kokku said. Hiljem võis hääle anda kuni kahele eelnõule.

Kuulusin mõlema võitnud ettepaneku algsete toetajate hulka ja võin seega tulemusega rahule jääda. Protsess ise tekitas vastakamaid tundeid, sest Slack ei ole selliste arutelude läbiviimiseks siiski väga hea koht. Individuaalsete liikmete kanali jälgijaks registreerunute arv ületas seal küll tuhande piiri, kuid statistika näitas, et aktiivselt hoidis sellel silma peal kõigest 30–40 inimest nädalas. Facebooki grupil on samuti üle tuhande liikme, aga aktiivselt osaleb sealgi aruteludes vaid 30–40 inimest.

Individuaalsete liikmete sektor ei ole ALDE Parteis praegu seega suurem kui mõni keskmise suurusega Eesti erakond. Kogu Euroopa kohta on seda väga vähe. Samas on just see põhjus, miks eestlastelgi tasub sellega ühineda – kui kogu ettevõtmine on alles nii väike, siis on meil ju kergem seal oma ideedega mõjule pääseda.

5 kommentaari
  1. to põhjus 2 nädalat ago
    Reply

    Ää aa pada. Misasi see rahvas on?
    Üks tahab oma kõhu alla kraapida, teine oma, kolmas ka. Eestis ei saa demokraatiat olla. Selleks peab omama
    elementaarset intelligentsitaset – käitumises kui mõtlemises + empaatia + kultuur.

    • Sellepärast 2 nädalat ago

      peabki rahvas otsustama rahvahääletusel. Muidu tõesti üks või üks klikk kraabib endale teiste arvelt. Kui aga kõik saavad otsustada, siis tasandatakse äärmused ära ja alles jääb hall keskpära. äärmuslased pannakse kinni.

  2. Ärkvel 2 nädalat ago
    Reply

    TEGELDAGU PROBLEEMIDEGA IGAS RIIGIS JA TERVES ÜHENDUSES, MITTE KÕIKSUGU SEBIMISTE SEBIMISTE SEBIMISTE LAHENDAMISE KATSETEGA.
    Euroliidust on niipalju kasu olnud,et muidu oleks kohalikud suurnikud ja asjamehed meid ammugi veel võimatumatesse oludesse sehkendanud, olnuks vabad käed – sotsiaalhartaga mitteühendamine andis need vabad käed ja tulemus – toidukerjamine, sest ollakse hädas, naeruväärsed pensionid jm.ja ära mürgitanud – Euroliidule tänu on pakendite peal loetud E ained ja kui viitsid ja hoolid, teed enesele selgeks ,mis on mis.
    Ilmselt oleks nad meil kampaania korras, eelista eestimaist, vaikselt sisse söödet.
    EESTIS PUUDUB SEE ÜHTNE RAHVAS AMMUGI – nii et mingit demokraatiat muidu kui kommentaariumis siin olla ei saagi. Kui sealgi…

    • Põhjus 2 nädalat ago

      ikkagi rahva rumaluses ja tiblasuses. Ükski aruka sinimene ei valiks ju teist korda teda petnud inimest pukki.
      Ning miks peaks valima endale mingit esindajat, kes sulle kohe pukki ronides pähe kuseb? Vaja oleks hoopis rahvavõimu, et rahvas saaks ise hääletada elukorralduse põhimõtete üle.
      Alustatagu näiteks võimu kuulumisest:
      1) Võim kuulub rahvale;
      2) Võim kuulub rühmale;
      3) Võim kuulub ühele.
      Ning hääletataks kõiki eelistusjärjekorras. Nt rahvavõim 2p, ühevõim 1p, rohkem pole vajagi, sest 3. saab loogiliselt 0p. Ehk hääletada tuleks valikust 1 võrra väiksema järjestusega.
      Kui eelistatakse võimu ühele kuulumist, siis see tähendab kuningavõimu ning edaspidi rahvas enam kaasa iniseda ei saa, sest ta on võimu ära andnud.
      Kui eelistatakse rühmavõimu, siis otsustab juba klikk, mida edaspidi rahvaga teha, kas saab kuuli või köie.
      Ja kui rahva stahab ise võimul olla, siis tuleb läbi hääletada veel umbes paarsada elukorralduslikku alust, mida juba rahva poolt pukkipandud valistus peab 100% täitma. Sest siis tõesti allub igasugune valitsusametnik rahvale. Nii kui rahva vastu noka avab, kõrvaldab Õiguskogu ta KOHE töölt, mingu katsetagu edasi eraettevõtjana. Kuid ka siis peab ta alluma karistusseadusele, mis karistab iga rahvavastast tegu ja üleskutset ülimalt rangelt, et kaoks igasugune tahtmine astuda rahva tahte vastu.
      Loomulikult on see unistus, sest tänased ebaseaduslikud võimutsejad ju võimust loobuda ei taha, ausal valimisel rahvateenijana nad ju loomult petistena läbi ei lööks.

  3. See 2 nädalat ago
    Reply

    Andrese aldestumine meenutab kohe Parto sõnnikuhunnikusse astumist.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.